Unistama peab suurelt! (7)

maria tilkOlen endale selgeks teinud, et elus on põhiline olla õnnelik. Kui miski takistab mind seda olemast, siis pean midagi muutma. Eestis elades jäi õnnetunne iga päevaga väiksemaks. Tundsin, et minust on saamas virisev ja negatiivne kodanik, kes ei suuda enam elus näha värve. Tahtsin elult rohkem, kui see mulle pakkus. Mul oli justkui kõik olemas – töö, kodu, perekond, sõbrad ja kaaslane –, aga ikka jäi midagi puudu.

Pärast ülikooli lõpetamist arvasin, et elu läheb lilleliseks, saan hea töökoha, üürin ilusa korteri ja ostan auto. Nii aga ei läinud. Hing ihkas üha enam seiklusi ja vabadust. Tahtsin näha teisi kultuure, saada uusi mälestusi, selliseid, mida kauges tulevikus oma lastelastele uhkusega pajataksin.

Kuskilt lapsepõlvest oli mul uskumus, et reisimiseks peab olema palju raha. Nii arvasingi, et mina saan soojale maale alles siis, kui olen umbes 30-aastane karjäärinaine.

Enne Austraaliasse tulekut ei olnud ma isegi lennukiga lennanud ja nüüd pidin ühtäkki lendama pea 40 tundi. Kaks kuud tagasi käisin kümnepäevasel puhkusel Balil. Kaks aastat tagasi poleks ma kunagi uskunud, et saan nii eksootilisse kohta reisimist endale lubada. Detsembris läbitud motivatsioonikoolituselt jäi mulle kõlama, et peab unistama suurelt ja sellesse uskuma. Minu puhul see toimib!

Muretsemiseks polnud põhjust

Enne lahkumist jagunesid tuttavate ja sõprade arvamused pooleks. Ühed ütlesid, mida sa sinna kaugele otsima lähed. Teised kiitsid otsuse suurepäraseks.

Muidugi oli mul hirme. Kas leian töö, enne kui raha otsa saab? Kuidas kohanen palava kliimaga? Kas oskan piisavalt keelt, et saada igal pool hakkama?

Tuli leida elukoht, avada pangakonto, saada kohalik maksunumber, hankida telefoninumber jne. Praegu, istudes siin Melbourne’i lähedal raamatukogus, mõtlen, et muretsemiseks ei olnud üldse põhjust. Elan praegu oma kaaslasega autos, kuna uus töökoht viib meid uude osariiki ja peame läbima rohkem kui 6000 km. Iga hommik algab uues ja huvitavas linnas. Kuigi mul pole praegu kodu, töökohta ega sõpru, kellele helistada ja kokku saada, olen õnnelikum kui Eestis. Tunnen end vaba ja elavana. Siiani ei ole ma oma Austraaliasse tuleku otsust kordagi kahetsenud. Siin kängurute maal saavad teoks paljude unistused.

Esimest korda Austraaliasse saabudes tundusid muidugi paljud asjad võrreldes Eestiga teistmoodi. Aga kuna üürisin alguses ühe toreda eesti pere juures tuba, siis aitasid nad mind päris palju kohalikku elu-olusse sisse elada. Poest ei saanud osta röstkanaga Merevaiku, pelmeene või kodujuustu. Juba uute toiduainetega harjumine võttis aega. Augustis olid Perthis ilmad külmemad kui Eestis ja sadas palju vihma. Siin, maailma kuklapoolel, oli siis talv.

Klienditeenindajad ja sageli ka suvalised inimesed tänaval küsisid, kuidas mul läheb. Esimesel nädalal ei vastanud ma neile midagi, külm eestlane nagu ma olen. Ajapikku muutusin avatumaks ja võõra inimesega tänaval juttu ajada ei ole enam mingi probleem. Austraallased on sõbralikud, avatud ja rõõmsameelsed. Paar korda olen ka pidanud abi küsima ja ega nad mind enne rahule jätnud, kui nägid, et mu probleem on lahenenud.

Jõulude ajal oli siin väga palav, pea 40 kraadi. Minus ei tekkinud sellepärast grammigi jõulutunnet. Üldse arvan, et jõulud on kaotanud oma tähenduse ning paljude jaoks on see aeg hea võimalus raha teenida, sest siis on topelttasu. Ilma pereta pole jõulud see.

Reisides olen ennast palju rohkem tundma õppinud. Olen muutunud enesekindlamaks ja hetkel on küll tunne, et saan kõigega elus hakkama. Kui varem saatsin Eestis tööd otsides tagasihoidliku CV, siis nüüd läheksin kõigepealt kohale ja seletaksin neile, miks nad just mind vajavad ja kui väga ma seda töökohta tahan.

Õnnetuid noori pole kohanud

Olen siin olles kohanud palju eestlasi, kel kõigil on oma lugu. Kes tuli siia kaaslasest üle saama, kes võlaprobleemidest vabanema, kes lihtsalt ei teadnud pärast gümnaasiumi, mida edasi õppima minna. Alati on tore kohata mõnda eestlast ja neid leidub siin igas linnas. Paneb vahel lausa mõtlema, kas Eestisse on üldse noori alles jäänud. Mugavuspagulased, nagu me oleme, naudime siinset elu ja ühtegi õnnetut noort ma siiani kohanud ei ole.

Mul on ka hirm. Kardan, et kodumaal elades ei leia ma enam õnne. Siinne vabadus, positiivsed inimesed, hea elukvaliteet ja päikesepaiste kutsuvad mind tagasi.

Suveks naasen Eestisse ja sügisel ilmselt siia tagasi, teise aasta viisaga. Mis saab pärast seda, ma ei tea. Igatsen väga kõiki lähedasi, kes kodumaal elavad. Mõtlen iga päev, kuidas neil läheb. Nad on hinges minuga kaasas.

Kohtusin paar päeva tagasi ühes tanklas keset kõrbe Balkanilt pärit meest, kes tegi seal remonti. Ta uuris, kust me pärit oleme ja kuhu suundume. Ise oli ta siin elanud juba 16 aastat ja on selle aja jooksul ostnud kaks maja. Küsimuse peale, kas ta elab siin koos perega või üksi, hakkas ta rääkima, et tütar õpib tal Prantsusmaal juurat ja kui uhke ta tema üle on. Austraalia palgaga saab ta tütre õpinguid rahastada. Tema on oma õnne leidnud Austraaliast.

Siinne elukallidus ei ole Eestist väga erinev. Palgad aga küll, ja see paneb tunnistama, et midagi on kodumaal valesti. Lihttöölisena avokaadosid pakkides teenisin ma nädalaga rohkem kui Eestis ühe kuuga. Aga eks lähe ka kodumaal asjad vaikselt paremaks. Peavad minema.

Ei saa mainimata jätta, et saarlasena igatsen soolakala. Kohalike põhitoit on friikartulid paneeritud kalaga (fish and chips). Seda leidub pea igas söögikohas. Nende arvates on see roog tervislik, sest sisaldab kala ja tavaliselt ka väikest salatiportsjonit. Mina nii ei arva, sest kõik peale salati on fritüüris valminud ja nõretab rasvast. Ka siin on ülekaalulisus suur probleem nagu Ameerikaski.

Austraalias on elu koondunud põhiliselt suurlinnadesse ja sellepärast meeldib mulle elada pigem maakohas või väiksemas linnas. Töötan ka parema meelega farmis või väikelinnas, sest linnaelu saan maitsta Eestiski. Linnas võtab ühest kohast teise jõudmine tunde, liiklus on pingeline ja tipptundide autokolonnid lõpmatud. Kui sõita aga läbi maakohtade, on vaatepilt sageli trööstitu. Suured mahajäetud farmid ja lagunenud aiad pajatavad mälestustest. Ka siin on probleem see, et vanemad inimesed jäävad vanemaks, noortel puudub aga sageli tahtmine ja viitsimine vanemate elutöö üle võtta.

Soovitan igal noorel maailma avastada, kui vähegi seiklusjanu soontes voolab. Kas või selleks, et ennast ja oma võimeid tundma õppida. Austraalia on selleks väga hea koht juba sellepärast, et inglise keelega saab siin hakkama ja see on meil, eestlastel, võrreldes prantslaste, sakslaste ja asiaatidega väga hea. Eestlased töölistena on siin samuti hinnas – oleme kohusetundlikud ja laiskus on meil harva esinev omadus.

Mina elasin seni Lääne-Austraalias ja praegu suundun Queenslandi, mis asub Austraalia idaosas. Tee peale jääb palju avastamist väärt kohti. Märtsis alustan tööd puuvillatööstuses. Jaanipäevaks näen end kodumaal kuivatatud särge ja suitsulesta nautimas. Siin maal on aga nii, et kunagi ei tea, mida toob homne päev, ja ehk just seepärast naudingi siinset elu täiel rinnal. Kord tuleb ka minul aeg juured maasse kinnitada. Tulevikus tahaksin kevadeti oma aias porgandi mulda pista ja sügisel ära süüa.

Maria Tilk
Austraalias elav ja töötav saarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 129 korda, sh täna 1)