Saarlase kingitud soe sokipaar pani Ukraina soldati heldima (4)

helve õnnisUkraina kohalik leht avaldas uudise haavatud sõdurpoisile kingitud soojast sokipaarist, mille kudus ja saatis Eestis käinud arstiga teele Kuressaares elav Helve Õnnis (fotol).

“Inimese vastutulelikkusel ja headusel ei ole piire ega rahvust ja headus saab aru igast keelest,” algab Zaporižžja oblasti kohalikus lehes veebruaris avaldatud uudis (siin ja edaspidi Maria Peebu tõlge – toim). “Võõrast muret võivad mõista mitte ainult need, kes seda näevad.”

Leht jutustab loo, kuidas peaarsti asetäitja ajutise töövõimetuse ekspertiisi alal Antonina Seljukova külastas Eestis tütart, kes töötab juba pool aastat arstina Kuressaares. See Kuressaares töötav tohter, kellest lehes juttu, on Kuressaare haigla kõrva-nina-kurguarst Olena Ostapchuk. “Saanud teada, et Antonina Seljukova tuli tütrele külla, tahtis kohalik pensionär üle anda kingituse Ukraina sõdurile, et julgustada, ergutada ja näidata, et Ukraina saatuse vastu ei olda teistes riikides ükskõiksed,” jätkab leht.

Artikkel räägib sellest, kuidas endine õpetaja ja koolidirektor Helve kudus sõdurile kingituseks Eesti ja Ukraina lipuga sokid ning lisas südantliigutava sedelikese. “Selleks, et soojendada Ukraina sõduri jalgu, kasutas proua Helve mitte ainult lambavilla, vaid ka oma koera Caesari villa,” teadis uudise autor.

Leht kirjutab, et kui sõdur Antonina Seljukovalt Eestist saadetud tervitused kätte sai ja sokipaariga kaasa pandud kirja luges, “ei suutnud ta emotsioone tagasi hoida, suudles Antonina Seljukova käsi ja palus edasi anda parimad soovid proua Helvele”.

“Ju siis läksid need sokid väga õige koha peale,” ütles Helve Õnnis Saarte Häälele. Ta ise ei arva, et tema kingitus midagi erilist oleks. “Väga paljud ju koovad oma poistele, kes teenivad aega kas kodumaal või kaugemal,” lausus Õnnis. “Mul on hea meel, kui ma kasvõi natuke aidata sain.”

Seda, mis ta sokipaariga kaasa pandud sedelile kirjutas, Õnnis enam täpselt ei mäletagi – on ju sellest mõni kuu möödas. “Ilmselt soovisin Ukrainale edu ja õnne ning sõdurpoistele jõudu ja tervist,” meenutas ta.

Helve Õnnise sõnul tal Ukrainaga isiklikke sidemeid ei ole. “Mul on lihtsalt valus vaadata, mis Ukrainas toimub,” lausus ta. “Olen ju eestlane ja tean, mis toimus Eestis 1939. ja 1940. aastal.”

Olena Ostapchuk leiab, et Helve Õnnise kingitus oli väärikas ja kiiduväärt tegu. Tema sõnul on eestlased Ukrainas toimuvaga üsna hästi kursis ja tunnevad sealse olukorra pärast muret.

Ise viibis dr Ostapchuk kodumaal viimati mullu juulis ega ole Ukrainas käinud sestsaadik, kui Eestis tööle asus. “Minu jaoks on Ukrainas toimuv väga valus teema,” rääkis ta. “Ma ei suuda seal toimuvat ja selle põhjuseid mõista. Ainus, mida ma tahan, on rahu oma kodumaale ja rahvale.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 296 korda, sh täna 1)