Moodne maaelu: Kui ootamatused on maaelu argipäev (14)

Maaelu ja loomapidamine toovad kaasa kõikvõimalikke ootamatusi. Mõni neist rõõmustab, teine kurvastab pisarateni. Kui ma muidu räägin enamasti headest ja rõõmsatest asjadest, siis täna avan ma natuke (algaja) loomapidaja elu köögipoolt. Kuid ka see ei ole läbinisti halb, tuleb lihtsalt osata palju õppida.

Tegelikult oli see minu ema, kes ühe mu kurva telefonikõne peale ütles, et maaelu tähendabki, et ootamatused on täiesti ootuspärased. Nii on. Selle talvega oleme neile kuldsetele sõnadele mitmeid kordi kinnitust saanud.

Näiteks oli meil sõbrapäeval olukord, kus mu elukaaslane Risto oli Tartus pilli mängimas ja mina laste-loomadega kodus omapäi. Kui läksin õhtusele loomaringile, avastasin, et seamaja üks luukidest on lahti. Süda vajus saapasäärde, sest teadsin, et lahtise luugi taga elavad meil jänesed ja merisead. Kui uksele lähemale jõudsin, leidsingi jänkude-merisigade lahtrist magamas meie suure kuldi.

Esmapilgul ei leidnud ma ühtegi väikest närilist ega näinud ka kahte teist siga, kes olid ilmselgelt jooksu pannud. Vihapisarad silmis, ajasin kuldi tema boksi ning asusin lootusrikkalt õuest elus jäneseid-merisigu otsima. Kurb tõdeda, et ellujäänuid oli minimaalselt, välja tuli kõigest üks terve merisiga…

Kuidas said sead lahti kolm erinevat ukseriivi kolmel uksel, üks suisa majast väljaspool, on meile siiani arusaamatu ja nähtavasti jääbki müsteeriumiks.

Õnneks saime järgmisel päeval, kui koos minu isaga otsinguid jätkasime, kätte kaks jooksupannud siga, kelle inimsõbralik meel ja parim motivaator tühi kõht nad ilusti tagasi seamajja meelitada lubasid.

Kuid ootamatusi on olnud veel. Ühel päeval tõi meie leebeloomuline malamuut koju surnud lambatalle. Muidugi on koerapidaja esimene mõte, et appi, minu koer on murdmas käinud! Arreteerisime koera, helistasime kõige lähemale lambakasvatajale ja palusime tal oma karja üle vaadata. Kõik on alles, kinnitas lambakasvataja, kuid meie jätsime koera raadiopiirde ostmise ajani ketti. Sellist asja, et koer käib küla peal murdmas, ei lubaks minu süda kunagi. Alles üleeile selgus aga, et jahimehed olid meie lähedale metsa surnud tallesid toonud ning sellestsamast paigast leiti ka koerajälgi.

Kuid võimalus, et koer siiski käis paha peal, päädib ikkagi korraliku elektripiirde ostuga. Muuseas, samal päeval, kui koer tõi koju talle, võttis loodus oma osa tagasi: meie vabalt ringi jooksva linnukarja liikmeid jõudis õhtul koju kolm vähem.
Sama ootamatud kui lindude kaotamine metsloomadele, on olnud ka mõned meie talus aset leidnud poegimised. Kuna alles jõulude eel võtsime endale mõned kitsed, siis ei osanud me tallesid nii kähku oodata. Talled sündisid veebruari viimastel nädalatel, kuid ainult kolmest kitsest kahe talled jäid ellu. Kõigil kolmel olid kaksikud, kuid ühe omad kohe eriti nõrgad. Tõime talled tuppa, poputasime asenduspiima, elektrolüütide ja muu vetapteegi kraamiga, kuid väikeste tallede hinged läksid siiski vikerkaare taha.

Vähem ootamatu polnud ka meie emise poegimine. Ausalt öelda ei teadnudki me, et loom tiine on. Nii kasvab ja kosub meil toas armas seapreili Tiiu.

Selline see maaelu on. Neid ootamatusi on nõnda palju, et vaim peab kogu aeg valmis olema. Igast juhtumisest peab õppima ja järeldusi tegema, et järgmisel korral paremini läheks. Korratud olukord ei ole ju enam nii ootamatu. Seal, kus on, sinna tuleb juurde, ja seal, kus on, sealt läheb ka ära, võiks kokku võtta meie ootamatuste ühisosa.

Heidi Hanso

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 885 korda, sh täna 1)