Lapsed heade ja pahade sõnade maailmas (2)

Laps on kodu peegel, tavatsevad öelda vanema aja inimesed ja vangutavad pead, kui avalikus suhtlusruumis kipuvad laste suust lendama mitte just kõige sobilikumad sõnad.

Juba ammu ei ole aga enam nii, et suhtluses kasutatakse pelgalt kodust pärit sõnavara – üha enam “rikastavad” laste sõnavara just väljastpoolt kodu ja pereringi saadud “teadmised”.

Nii on vanemad sageli tõsiselt ehmunud ja peavad aeg-ajalt tundma ebamugavust, kui nende järglased on jälle kord midagi sobimatut välja käinud.

See, et tänapäeva lapsed on oluliselt julgemad ja agaramad suhtlejad kui varasemail aegadel, loovad tutvusi võhivõõrastega ega tunne esinemisärevust, pole enam mingi ime, vaid väljakujunenud käitumismuster meiegi ühiskonnas. Oma osa selles etendavad kindlasti ka lastele kergesti kättesaadavad meediakanalid, internet ja juba varakult omandatud oskused nutiseadmeid käsitseda.

“Haritud” jagavad infot kaaslastega

Kui vanemaid läheduses pole, võivad ka päris pisikesed põngerjad televiisoripuldi abil neile sobimatuid kanaleid välja valida, teismelistel ei pruugi jääda puutumata ainult täiskasvanutele mõeldud internetileheküljed.

Need, kes on end juba rohkem taolistes valdkondades “harinud”, kipuvad infot edasi andma ka eakaaslastele oma sõpruskonnas, nii lasteaias kui ka koolis. Nii võivadki vanemad sageli nõutuks jääda, kuuldes oma lapse sõnavara – kust küll on pärit need sõnad, mida kodus keegi kunagi kasutanud ei ole?

Suhtlemises ebasündsateks peetavad sõnad haagivad end väga kiiresti meie laste sõnavarasse ja võtavad koha sisse nende igapäevastes fraasides. Nii pole vahet, kas on tegemist väikelapsega, kes ei saa mängunurgas oma kaaslaselt ihaldatud mänguasja, koolikoridoris rüseleva rüblikuga või arvuti taga õhinal mängiva hilisteismelisega – kõikvõimalikke roppusi võivad valimatult loopida väga erinevas vanuses poisid ja tüdrukud. Tavaliselt kuuluvad sellesse leksikasse mehe või naise suguelundeid kõikvõimalikel viisidel kirjeldavad sõnad.

Enamasti ei antagi endale aru spontaanselt ja emotsioonide ajel välja öeldud sõnade tähendusest. Nii ei teadvustagi lapsed sageli, kuuldes vanemate inimeste manitsusi “nii ei tohi rääkida!” ja “häbi sul olgu!”, et midagi on valesti. Kasutatakse ju parasiitsõnu huupi ja enesele aru andmata. Neist on saanud lihtsalt igapäevased sõnad nagu viisakusväljendid “tere” ja “aitäh”.

Kui ebasündsaid sõnu kasutavad täiskasvanud ka kodus, kinnistuvad need lapse sõnavarasse veelgi enam. Lastepsühholoogid soovitavadki lõputute keelamiste ja märkuste asemel pigem lapsega maha istuda ja konkreetsete sõnade tähendused lahti rääkida.

Suuremate laste puhul võib kasutada ka illustreerivaid pilte inimese anatoomiast, et peetava vestluse tõhususes kindlam olla. Enamasti on roppuste rääkimine siiski perioodilise iseloomuga ja autoriteetse täiskasvanu rahulike selgituste abil pigem taandub.

Parimad allikad, kust külluses roppusi ja ebasündsaid väljendeid ammutada, on internetis täiskasvanutele kättesaadavad videoklipid, näiteks “Jackassi” hullumeelsed eksperimendid, ning hilisõhtused tõsielusarjad ja seriaalid.

Noorte neidude iseseisvast elust pajatav “Padjaklubi” on eriti just Miša tegelaskuju kaudu oma mahlakate käibefraaside poolest tuttav paljudele lasteaiaealistele lastele. Leian, et see sari ei peaks kindlasti kuuluma väikelaste telesaadete valikusse.

Vanemad peaksid kontrollima, mida väikelapsed televiisorist vaatavad. Pisikestele mõeldud saated jäägu ikka varaõhtusesse aega, mil täiskasvanutele mõeldud programmid pole veel alanud. Nii on võimalik ära hoida ka väikelaste liiga varast samastumissoovi täiskasvanute maailmaga – iga asi tulgu ikka omal ajal.

Vanemad ei räägi lastega piisavalt

Suuremat põhjust muretsemiseks annab siiski see, et laste ja vanemate vaheline suhtlemine on kodudes muutunud aasta-aastalt aina tagasihoidlikumaks. Üha enam tuleb lasteaeda kaheaastasi, kelle kõne on välja arenemata vaid seetõttu, et lapsega ei ole kodus lihtsalt räägitud. Pööraselt energilised viie-kuueaastased vajavad aga vastuseid oma lõpututele küsimustele ning alles kooli läinud lapsed tahavad iga oma päeva viimse kui detailini kirjeldada. Kes neile aga vastab, kes nad ära kuulab?

Neljasilma-jutuajamisi ja südamepuistamisi, vestlusi ühise söögilaua taga ja päevaste muljete jagamist – kuidas su päev siis läks? – on jäänud kodudes üha vähemaks.

Enam ei räägita omavahel nagu varasematel aegadel kombeks oli, sest oma aja nõuab nüüd suhtlemine arvutis ja nutitelefonis. Reklaamides nähtavad armastuseavaldused telefoni kaudu, lapse lasteaiast ära- toomine telefonikõnet katkestamata või kodus teiselt korruselt abikõne tegemine – kus mu püksid on? – pole paraku enam utoopia valdkonnast.

Nagu kinnitas ka lastekirjanik Leelo Tungal möödunudpühapäevases hommikuprogrammis “Hommik Anuga”, suhtlevad vanemad lastega peamiselt olmeteemadel à la “kas sul on tuba koristatud?”.

Ehk tasuks meenutada, millal me oma last viimati kiitsime, tunnustasime või küsisime: “Kuidas sul läheb?” Ehmatusega võime avastada, et teeme seda harva. Ometi teame kõik, et heal sõnal on vägi. Mida enam me vanemana lapsega suhtleme ja tema tegemiste vastu huvi tunneme, seda parema kontakti oma lapsega ka loome. Siis on oluliselt lihtsam lapsele ka selgeks teha, miks roppude sõnade kasutamine ei ole popp, vaid inetu. Kodust saame lapsele kaasa anda armastuse ja väärtushinnangute süsteemi, mille järgi hakkab ta edaspidises elus valikuid ja otsuseid tegema.

Piret Kaasik
lasteaiaõpetaja ja ema

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 558 korda, sh täna 1)