Ivo Merioja vajab positiivsust kui õhku

MÄNGUMAAL: Veetorni hoovi poisina on Ivo Merioja lapsepõlves igasugu koerustükke teinud. Näiteks on ta torni tipus rippunud, sõltudes täielikult oma käte tugevusest. Foto: Irina Mägi

MÄNGUMAAL: Veetorni hoovi poisina on Ivo Merioja lapsepõlves igasugu koerustükke teinud. Näiteks on ta torni tipus rippunud, sõltudes täielikult oma käte tugevusest. Foto: Irina Mägi

Lillelaps – nõnda ütleb Ivo kohta ta oma abikaasa Reet. Ega ta midagi valesti ütlegi, Ivost suisa õhkub rõõmsat meelt ja seda taipavad needki, kes temaga veel tuttavad pole.

Ettevõtja ja reklaamiärimees Ivo Merioja ei loe ajalehest negatiivseid lugusid, ei vaata telerist negatiivseid saateid ega suhtle negatiivsete inimestega. Kaasa Reet kutsub teda seepärast vahel korralegi. Ütleb, et peab vaatama ja lugema ja suhtlema ka neil teemadel, sest see ju ongi elu. “Ma olen nagu lillelaps, aga mina ei lase end ümber veenda, sest usun tõesti, et kui vaatan ja loen positiivseid asju, saan sealt endalegi positiivsust,” selgitab Ivo Merioja.

Päikselisel ennelõunal, mis on hoopis rohkem kevade kui talve nägu, särab ka Ivo Kuressaare südalinnas kui päike. Ta ei mõista, miks ta peaks tundma kurbust ja ängi, viies end kurssi laias ilmas toimuvate koledustega. Tal peab olema midagi positiivset, millele mõelda.

“Näiteks mõtlen tihti oma pulmadele, lapsele, Saaremaale,” tunnistab ta. Tornimäel asub Reeda maakodu, kus elavad ta vanemad. “Seal meeldib mulle üle kõige,” kinnitab Ivo.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 393 korda, sh täna 1)