RARITEETNE KINGITUS: Kirjanik Ülo Tuulik võttis Muhu muuseumilt vastu foto, millel tema vanaema Kadri ja onu Priidu. Õnnitlejate reas on Muhu muuseumi juhataja Meelis Mereäär ja raamatukogu juhataja Erika Pints. Foto: Tambet Allik
Kolmapäeval, kirjanik Juhan Smuuli 93. sünniaastapäeval meenutati Liiva raamatukogus Koguva Toomal sündinud andekat kirjameest, kelle loomingut kandsid ette Muhu põhikooli ja Orissaare gümnaasiumi õpilased.
Samas kohtus kirjanik Ülo Tuulik, kes sai 22. veebruaril 75-aastaseks, oma loomingu austajatega. Muhu muuseumi teadur Eda Maripuu kinkis Ülo Tuulikule haruldase foto muuseumi fotokogust, järjenumbriga üks. Sellel pildil on Tuuliku vanaema Kadri Tuulik koos kirjaniku onu Priiduga.
“Kas see on tuttav pilt?” küsis kinkija. “Ei ole,” vastas kirjanik. “Seda enam. See on teile mälestuseks oma esivanemaist Muhu muuseumilt,” rõõmustas teadur kinki üle andes.
Juubilarile soovisid õnne ja andsid üle kingitusi Muhu muuseumi juhataja Meelis Mereäär, Liiva raamatukogu juhataja Erika Pints ja paljud kirjanduspäeval osalenud muhulased.
Loomingulisel pärastlõunal meenutati Ülo Tuuliku kaksikvenda kirjanik Jüri Tuulikut, kes lahkus meie hulgast mullu suvel.
Ülo Tuuliku kolmveerandtunnist emotsionaalset ja faktiderohket esinemist kuulati hiirvaikselt. Kirjanik rääkis oma ja Jüri lapsepõlvest, sundevakueerimisest Saksamaale, keskkooli- ja ülikooliajast, kirjanikuks kujunemisest, kontaktidest Juhan Smuuli ja teiste kirjanikega, oma rohketest reisidest ning muidugi Muhust. kus temagi juured, lapsepõlve ja noorusaja tegemistest Abrukal.
Kirjandushuvilistel oli võimalus helisalvestistena kuulata nii Juhan Smuuli kui ka Ülo ja Jüri Tuulikut. Kohvilauas vastas Ülo Tuulik muhulaste arvukatele küsimustele nii enda, vend Jüri kui üldse eesti ja maailma kirjanduse kohta.
Loading ...
Kuskilt mälust tuleb siiski meelde, et just endine stalinist Smuul ise võitles 1960-ndail kangesti sellise mahakriipsutamise vastu, nimetades seda „musta augu” teooriaks. Nagu nähtub ka näidendist „Enne kui saabuvad rebased (Pingviinide elu)”, 1968. Olgu Parve esikkogu ja järgnevatega kuidas tahes, aga mis võttega eesti kirjandusloost ikka päriselt maha tõmmata Parve „Vabadussamba vari” (1953), Paul Rummo „Katkukülvajad” (1952), Juhan Smuuli „Poeem Stalinile” (1949) või ta kurikuulus „Inglise brigg” (1950) ning veel mitmeid raamatuid, seda ei ütle meile ei Parve ega Urmet.
Urmeti küsimusele Smuuli kohta — „Kui lugeda tema luuletusi, siis need on üsnagi tõsiusklikud” —vastab Parve: „Luuletused on luuletused.” (Lk. 122.) Küsimusele, kas Parve ise oma esikkogust midagi ka täna aktsepteeriks, vastab ta: „Ma olen teinud selle arvestuse juba ära — alates luulekogust „Avatud värav”. Vaat sealtpeale hakkame lugema Parvet. Aga sellele, mis ettepoole jääb, tõmbame kriipsu peale.” (Lk. 41.)