Tänases lehes, selsamal arvamusküljel põhjendab blogija Pille Kallas, miks tema valimas ei käi.
Kindlasti leidub meie seas arvestatav hulk neid, kel on kuudepikkusest valimiseelsest trallist – kõikvõimalikest kanalitest paiskuvast poliitreklaamist ja mesistest, ent teostamatutena näivatest lubadustest – ammugi villand.
“Mis ma ikka sinna valima lähen, niikuinii midagi paremaks ei muutu,” on vist üsna levinud arvamus. Rääkimata veendumusest, et enamik poliitikutest – kui mitte kõik – olevat niikuinii ainult omakasu peal väljas.
Võib-olla see kaunis tulevik nii kiiresti tõesti ei saabu, kui erakonnad üksteise võidu lubavad. Ja kindlasti on ka Eestis võimu- ja rahaahneid korrumpeerunud poliitikuid. Sellegipoolest ei tasu valimata jätta.
Küllap leidub kandidaatide seas ikka keegi, kes teistega võrreldes ausam, targem ja põhimõttekindlam paistab. Ning äkki, vastupidi kardetule, hakkabki meie elujärg paranema.
Ja kui ei lähegi nii, nagu oodatud-loodetud, on sel, kes valimas käis, vähemalt õigus kritiseerida.
Loading ...
Jutt jumala õige – just MINGE! (e-valida võid, kui valid oravad – need viivad Sinu, kui üritavad võõradki hääled oma pessa tarida). Ja see, et “nagunii midagi ei muutu” viska oma peakolu seest välja – iga hääl, olgu see antud või protestiks paigaltammumise, valede ja jokitamiste vastu, on samm edasi selle Eesti suunas, mille eest taasiseseivumise päevil seisime.
Ja veel tahaks kõigile head VABA PÄEVA soovida!
Et nagunii midagi ei muutu, ei ole muidugi mingi õige põhjendus. Minu tuttavad ei vali aga seetõttu, et suure tõenäosusega läheb hääl inimesele, keda valida ei tahaks. Näiteks kellelegi, kes on olnud tipp-poliitikas juba 20 aastat, aga alles nüüd teab täpselt, kuidas ja mida teha tuleks.
Kindlasti minge valima ja valige EKRE-t, aga mitte mingil juhul Reformierakonda.