Miks mina valima ei lähe (15)

miks mina valima ei lähePõhjused, miks ma pole vist mitte kunagi valimistel hääletanud, on alustuseks täiesti labast sorti – esiteks olen ma sisse kirjutatud Saaremaale ning sinna ma ometi sõitma ei hakka, et kuskile kastikesse ristike teha. Teiseks, e-hääletada ma puhtviisiliselt unustan – iga jumala kord.

Küll aga jagub mul jultumust nii palju, et ma ei tunne, et pean oma suu valimiste, poliitikute ja poliitika koha pealt kinni hoidma, kuna ma “oma panust ei anna”… Ei.

Sest kuigi mulle käivad tõesti kõik need sama joru ajavad poliitikud täpselt sama vastukarva nagu igale teisele terve mõistusega indiviidile, ei kuule te mind kurtmas, kuidas meie riik tervenisti hukas on. Üleni ju pole. Küll aga on selle süsteemi tippu kogunenud liiga palju neid “kärssasid”, kelle elujõu raugemist ei jõua me keegi ilmselt ära oodata.

Hüved, privileegid, omakasu

Kui tahes värskete mõtete ja siira tegutsemistahtega keegi (päris) poliitikasse ka ei astu, siis mingil hetkel need väärtused hajuvad ning kuidagi väga sujuvalt saab esmatähtsaks ainult võimule pääsemine ja seal püsimine. Hüved, privileegid, liiga paljudel juhtudel omakasu. Kõik rõõmsad rohelised värsked poliitikulibled istutakse varem või hiljem vanade poolt nii tihkelt vastu maad, et mingit “tõstan pea ja astun oma arvamuse eest välja” nalja ei viitsi keegi eriti isegi imiteerida.

Nii mulle tundub. Et võimupiruka ümber istuvad peaasjalikult ikka need, kel on olnud rohkem aega end seal sisse seada. Mis sest, et neist osa sõnavõtud juba mõnda aega psühhiaatrilise abi järele kriiskavad.

Minu elukaaslase vanaema rääkis, kuidas ühe poeskäigu jooksul kahe erineva erakonna esindajad talle mingit nänni sokutasid. Ühelt naeruväärne šokolaadimedal ja teiselt üldse mitte vähem naeruväärsed piparmündipastillid. Kusjuures viimaste pakk oli nii tibatilluke, et esimese viie hetkega ei saanud ma üldse aru, millega tegu. “Päris plass” on selle reklaamikese kohta isegi üsna vastutulelik öelda.

Minu kui valija jaoks (teoreetiliselt ma seda siiski olen) tundub megapiinlik, et inimesi nii odavate võtetega ära osta üritatakse. Kuidas poliitikutel endil häbi pole? Kuidas nad saavad oma muidu nii punnitatult väärika olemise taustal käia tänaval mingit rämpsu jagamas, oma lamedate loosungitega inimeste uste taga kraapimas, võõrastelt inimestelt tähelepanu lunimas ja sellega kõiki asjaosalisi alandamas?

Ma tõesti tahaks näha kasvõi ainsat terve mõistusega normaalset mõtlevat inimest, kes nende võtete õnge läheb. Et lutsutan mingeid jaburaid piparmündikomme, vahin luubiga sealt paki pealt seda võhivõõrast nägu ning kusagil selle idülli keskel tabab mind valgustus: “See erakond mulle meeldib! Ma tahan, et just see kamp meie riiki juhiks! Mul pole rohkem (ega ratsionaalseid) põhjusi tarvis!”

Ega tuttav nägu kommipakil ka vist oluliselt parem variant oleks, kuna üldjuhul tähendaks see, et lisaks piparmündimaitsele on suus mõru mälestus kõigist neist eelmistest unustuse hõlma vajunud, ent omal ajal nii uhkelt kõlanud loosungitest, millest keegi pärast hääletustulemuste selgumist enam kordagi kuulnud pole.

Mida vajalikku oled päriselt ära teinud?

Minu jaoks on see väga lihtne: kui sa oled kunagi midagi vajalikku päriselt ära teinud, asjalike sõnavõttudega esinenud, pole silma torganud mingi segase bisnise ja nihverdamisega, siis on suur võimalus, et ma tahan sinu poolt hääletada. Eriti, kuna nn läbipaistvate poliitikute hulk pigem kahaneb kui kasvab.

Kui sa aga solgid mu viimsegi tahtmise ära sellega, et mind nii lolliks pead, et minu häält lutsukommidega “lukku lüüa” üritad, siis tõenäoliselt hääletan ma nimme kellegi teise poolt, mõne hoopis teise erakonna poolt. Selle loogika järgi muidugi polegi enam eriti kedagi valida, kui siis mõne nii pisikese erakonna poolt, kel pole raha, et end labaselt promoda.

Mina tahaksin küll valida väärikat, ausat, otsekohest, konkreetset inimest, mitte mingit korrumpeerunud tegelast, kes mulle tänaval helkuri ulatab ja paremast Eestist, helgemast tulevikust või oma mis tahes nooblist visioonist sonib. See on ja jääb mu jaoks piinlikuks.

Päris kindlasti ei ürita ma selle jutuga siin kellegi teise valimiskäitumist kuidagi mõjutada. Ma ei paku oma arvamust kellelegi eeskujuks. Fakt, et minu mõistus tõrgub mind “iga kodaniku kohuse täitmisele” utsitamast, kuna ma ei näe, et hääletustulemustel kokkuvõttes väga suurt vahet oleks – see on ainult minu oma mure. Kõigile teistele soovin edu nende valikute tegemisel.

Pille Kallas
blogija
pillllle.wordpress.com 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 949 korda, sh täna 1)