Suur maa, suured asjad: Valed ja vargused (3)

Ilmselt ei unusta ma seda seika mitte kunagi. See lugu juhtus 1980-ndate alguses Kuressaares, mis toona kandis mõistagi Kingissepa nime. Olin algklassipoiss ja mul oli, nagu aeg-ajalt ikka, asja linna tähtsaimasse toidupoodi, Edu kauplusse, mis mäletatavasti asus keskväljakul. Traadist ostukorviga kassasabas seistes tundsin korraga, kuidas mind õlast tagasi rebiti.

Seisin vastamisi võimsa-võimuka naismüüjaga, kes vaatas mind läbitungival pilgul. “Selle poisi taskud tahan ma läbi otsida!” kuulutas ta valjul kiledal häälel. Ostjate pilgud pöördusid minu poole. Mul oli hirm, kuigi mul polnud midagi karta, ja kohutav häbi. Sealsamas otsis müüja mu nailonjope taskud läbi, kus polnud peale mu taskurätiku mitte midagi. Müüja ühmatas midagi (pettunult, mitte vabandavalt), lasi mu lahti ja eemaldus, nagu poleks midagi juhtunud. Seda, kuidas ma maksin ja kassast läbi läksin, ma ei mäleta. Aga ma mäletan seda kohutavat tunnet, mida minus tekitas alusetu süüdistus ja selle esitamise jõhker vorm.

Usutavasti testib iga laps mingil eluetapil valetamist. Minulgi olid oma poisikesevaled. Vale kui pahe sisuline olemus oli mulle juba Edu poe juhtumi ajal ammugi selge. Ma ei tajunud valet lihtsalt kui midagi, “mida ei tohi teha”, vaid ma teadsin, miks. Ka ei tähendanud vargus mulle lihtsalt kuritegu, mingi õigusnormi vastu eksimist, vaid sügavalt tunnetatud mõeldamatust.

Praegu elame üha enam maailmas, kus mõisted justkui kaotavad tähendusi. Kus vale ei ole enam vale. Ja vargus ei ole vargus. Isegi sõda ei ole enam sõda. Ometi valetatakse, varastatakse ja inimesed surevad lahinguväljal. Mulle on täiesti arusaamatu, kuidas saab nii olla. Ei ole ühtki tõendit, et Venemaa on Ukraina sõja osaline? Tõepoolest? Minskis viimati sõlmitud rahulepete paketis märgitakse ära relvasüsteemi Tornado-S. Soome välispoliitika instituudi analüütikud kinnitavad oma raportis: seda kasutab vaid Venemaa.

Tiit Kärner on tabavalt kirjutanud Vene nn seaduslikest varastest (“Vor v zakone. Vladimir Putini psühholoogiline portree”, PM, 3.05.14), mis mentaliteedina iseloomustab president Putini käitumist: “Me kaalume sündmusi lääne /…/ seaduspõhise kultuuriruumi kaaludega, meie arvepidamises sisaldub nii deebet kui kreedit, platnoide maailmas ei tunta aga mingeid kohustusi ja piiranguid.”

Oma raamatus “Miski pole tõsi ja kõik on võimalik”, mis juba õige pea peaks ilmuma ka eesti keeles, kirjutab Nõukogude Liidus sündinud ja Suurbritannias üles kasvanud ajakirjanik Peter Pomerantsev, kuidas Vene kurikuulsa propagandakanali Russia Today tõlgenduses tähendab väide “ei ole sellist asja nagu tõde” seda, et Kremlil on täielik kontroll… tõe üle.

Nõukogude Liit kui süsteem oli täis valet ja riigi järelt vargust ei peetudki tihti varguseks. Kuid see ei tähendanud, et inimesed selles süsteemis ei saanud olla ausad. Said, olid ja ka oma lapsed kasvatati selles vaimus. Kuigi partei teadis ja kontrollis tõde.

Praeguse aja justkui paljude tõdedega maailmas tasuks igaühel järele mõelda, kui lähedale me oleme jälle jõudmas Orwellile, kes kirjutas: “Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud.” Valimiskastide juurde minnes tasuks ka sellele mõelda.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 371 korda, sh täna 1)