Eesti talupoja tarkusest (4)

Talupojad sündisid ja kasvasid talus. Sõna “talu” päritolu pole päris selge.

Mina kasvasin põlistalus, mille algmõisteks oli koht. Vanaisa oli selle koha hoolas peremees, kelle pärandit ja korraldusi ma poisipõlves hoomasin. Ta oli tegutsenud targalt, vältinud oma koha haamri alla minekut. Ta ei olnud võlgades, et mitte kaotada oma majapidamise vahedust. Ta lapsed, sealhulgas mu ema, kasvasid looduses, sest talu oli maaelu nurgakivi. Talude lasterikkus säilitas maaelu järjepidevuse ning sünnitas kaubakohtadele alevid ja linnad. Eesti alal jälgitavalt 13.–14. sajandist alates, muistse tavaõiguse alusel.

FIE-d ja bürokraatia

Talust kasvas eesti rahvakultuur. Alt üles, mitte ülalt alla nagu valitsejad soovisid.

Nagu tagasivaates näeme, on talupoeg ajalooline isik. Praegu talud rahvakeeles ja tegelikkuses veel osalt püsivad, kuid seaduse kirjakohas nimetatakse talupoegi juriidiliselt füüsilisest isikust ettevõtjateks (FIE). Selline väikeettevõtlus maal on aga piiratud usaldamatuse taraga, mida ehitab poliitikute soovil vohav bürokraatia.

Peame aga targalt arvestama, et Eesti talu, mis sajandeid kõik head ja halvad ajad üle elanud, pidanud vastu kaks maailmasõda, muutus juba kolhooside moodustamise järel kolhoosniku majapidamiseks kahe vakamaalise (umbes 0,6 ha) põllu-aiamaalapiga. Riigistatud maal tiivad kärbitud nagu popsil 19. sajandil peremehe karjamaa väravas või külakonna ääremaal.

Taaselustatud Eesti riigis maaomand restitutsiooni korras küll ennistati, kuid ennesõjaaegne talu koos tiheda ühistegevuse võrguga jäi nn Savisaare 1989. aasta taluseaduse tühistamisega 1993. aastal reformaatorite nägemisulatusest välja.

See maaelule seljakeeramise reform tõi kaasa ka sajandite jooksul kogutud talupojatarkuse hääbumise. Linnastumise rüpes pole esivanemate ehk tookord maarahvaks nimetatu täiemahulised kogemused ja elutarkused järjest enam asjakohased. Selguse mõttes aga mõistame, et tarkus pole mingi asi, vaid inimese vaimne vara. Vara on pärand, milles peitub elu järjepidevus.

Peamiseks talupoeglikuks tarkuseks peab pidama teadmist, et talu kaob, kui talus ei sünni lapsi. Inimeste sündimine, kasvamine, õppimine ja paratamatu töökasvatus talus tähendas maaharimist, külvamist, lõikamist ja oma leiba; heinategu ja loomakasvatust, mis kujundas rammusa mulla ja nauditava kultuurmaastiku. Kedagi ei aheldatud talus vangi. Inimeste üleküllus maal valguski linnadesse, neelati tööstuse tormilise arengu protsessi.

Talupoja juured kosusid omatahtsi privaatsuses loodust nautides ja sellest endale ja perele kestvust ammutades. Tema talupidamise ametioskused kujunesid mitmesuguste arvestuste ja tööde kaudu. Ta pidi olema agronoom, loomakasvataja, mehaanik, ehitaja, sepp, kingsepp, mölder, puusepp või oskama teha ja parandada seda, mis talupidamises tarvis. See tööoskuste mitmekülgsus õpetas mõtlema, mõõtma ja looma oma kätega midagi vastupidavat ja kaunist. Talupoeg pidi olema aus ja usaldusväärne. Paljudes kohtades valis kogukond alles kolmandat põlve ausa ja usaldusväärse mehe valla talitajaks või kohtumeheks. Minu vanaisa Mihkel Mook (1841–1920) oli 1870. aastatel Vanalõve mõisavalla talitaja ja tema isa Jaak varem samas vallas kohtumees.

Piima saab poest!

Tänapäeva mõistes on eelkirjutatu justkui nostalgiline narratiiv. Tegelikult on tekkinud kahtlusi selles, kas meie maal viimastel aastatel laienev suurmajandamine on ka pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Taimekasvatus ei ole konkurentsi tingimustes mõeldav kunstväetiste ja mürkideta. Viljamüük kaotab palju vahendustegevusest ja omahinna koormatusest investeeringutega kalli tehnika soetamiseks või ehitamiseks. Loomade kunstlik sundimine maksimaalseks piima- või lihatoodanguks lühendab looma eluiga karjas. Talupoja laudas lüpsis lehm kuni kümme aastat, seejuures oli suurim väljalüps seitsmendal-kaheksandal eluaastal, praegu vahetub kari enamasti selle elueani jõudmatagi.

Talu oli autonoomne elukeskkond. Näiteks viimane suur ja laastav sõda hävitas linnu ja tööstust, kuid enamik meie hõredast asustusest säilis ning pärast sõda toitsid säilinud talud linnainimesed ja tööstusalevikkude töölised. Sajandite jooksul haritud maale rajatud taludes leidus ikka salves vilja, püttides liha ja võid.

Mäletan, kuidas sõja järel täitevkomiteede tegelased, partei organisaatorid, miilitsad ja isegi julgeolekuvolinikud külastasid külades neid taluperemehi, kellel olid õllekehad pukkide peal higistamas ja singid ahju ees parte küljes rippumas.

Nad sõid ja jõid, ning lubasid ka repressioonide eest kaitsta. Järgmisel päeval, kui mõnuhetked möödas, täitsid nad jälle oma töökohustusi, mida kõrgemalt poolt nõuti. Ikka leidus ülemusi, kes seadsid esikohale töölisklassi huvid, mis tekitatud maailma vallutamise ideest. Oma vähese hariduse juures ei teadnud nad mõnikord sedagi, kust tuleb igapäevane toit. Mäletamist mööda keelas Nikita Hruštšov 1962. aastal linnades lehmapidamise. Kui temalt pleenumil küsiti, kust siis piima saada, vastas NLKP esimene sekretär uhkelt: “Poest!” Nii räägivad praegu ka lasteaialapsed.

Talupoeg valas aga majanduslike olukordade muutumisel lehmapiima sigade molli ja sai sügisel raha peekonsigade eest, mida A/S Lihaeksport vedas välismaale garanteeritud hinnaga. Garanteeritud hinna tagas riik, mis oli 50% A/S Lihaekspordi omanik. Konstantin Päts oli poliitilise põllumehena vaikides seadnud põllumajanduse riigi säilivuse huvides kõrgele kohale. Sõjast juba räägiti. Sakslased ostsid Eestist rasvasigu, et sõja korral sõduritele välikatlasse tünnist rasva lisades löögijõudu lisada.

Bruno Pao
kuressaarlane, ajaloolane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 392 korda, sh täna 1)