Jääpurjetajad pürgivad kõrgeimate tiitlite poole

HOOG ÜLEVAL: Jääpurjetajad Indrek Aavik ja Tanel Viljaste on saanud tuule tiibadesse ja pürgivad ühe uute eesmärkide poole. Foto: Kalmer Saar

HOOG ÜLEVAL: Jääpurjetajad Indrek Aavik ja Tanel Viljaste on saanud tuule tiibadesse ja pürgivad ühe uute eesmärkide poole. Foto: Kalmer Saar

Aastaid varjusurmas olnud Saaremaa jääpurjetamine on saanud värske hingamise, kelkudesse on istunud uued tegijad, erinevatelt võistlustelt võidetud medalid on saanud igapäevaseks ning eestvedajad ei välista ka saarlase tõusmist maailmameistri troonile.

“Mõte maailmameistritiitlist pole üldse naljakas, see on normaalne,” tunnistab Eesti jääpurjetamise liidu asepresident ja Saaremaal seda ala vedav Rain Riim, lisades, et tema julgeb küll sellise võimaluse ja eesmärgi välja öelda.

“Kui eestvedajatel on tahtmist seda asja vedada ja investeerida, siis on see võimalik. Meie noored on palju õppinud, nad on arenenud ja kogemuste lisandumisel on nad kindlasti konkurentsis.”

Kui vahepeal polnud Saaremaa jääpurjetamisest eriti midagi kuulda, siis eelmise kümnendi lõpus sõitsid mehed end taas pildile. 2009. aasta veebruaris Poolas Rydzewos toimunud jääpurjetamise Baltic Cup’il klassis Monotüüp-XV said esikoha saarlased Veljo Heinmets ja Roland Pildre.

2012. aasta veebruaris Rootsis Hjälmareni järvel peetud kahemehe jääpurjeka Monotüüp-XV Euroopa meistrivõistlustel võitsid Veljo Heinmets ja Roland Pildre pronksmedali.

Esikümnesse mahtus veel kaks saarlaste tiimi: Meelis Saarlaid ja Urmas Kruusmägi tulid kaheksandale ning Priit Saarlaid ja Taavi Välisson üheksandale kohale. Juhan Kolk ja Ott Kolk lõpetasid regati 12. kohaga. Taastulemine oli alanud.

Ikka Heiti Rebane

Rääkides Saaremaa jääpurjetamisest, ei saa kuidagi mööda Heiti Rebasest, kes lisaks purjetamisele vedas Kuressaares talvel ka jääpurjetamist. 1970-ndatel käis jäätunud merel talvel vilgas tegevus. Tori jahisadamas võistlesid kohalikud mehed omavahel ja erinevates klassides oli kasutusel kuni kümme kelku.

Rain Riim meenutab, et siis olid tegijad mehed vennad Treid ja Homutovid, kelle järgi nooremad joonduma hakkasid. Esile kerkisid Raivo Kadak ja Ants Matt. Võideti ka tiitlivõistluste medaleid.

“Sõitsid need, kes suvel purjetasid, ja jääpurjetamine oli rohkem ikka oma lõbuks,” meenutab Rain Riim. “Ehitasime neid ise. Purjed olid siis riidest ja kui need katki sõitsid, tuli ise ka kinni liimida.”

1980-ndatel ja 90-ndatel jäi asi aga tasapisi soiku. Laguneva jahtklubi lae all seisid nukralt jahid ja ootasid paremaid aegu. Kui maja lammutati, viidi veel säilinud inventar Nasvale, kuid ka seal sõideti hästi vähe. Praegu on need muuseumi eksponaatidena Tallinnas Lennusadamas rahvale näha.

Rain Riimi sõnul polnud sel hetkel meest, kes oleks asjaajamise ja ala vedamise enda kanda võtnud. Lisaks on tegu kuluka spordialaga, sest kahemehe kelk maksab 15 000 ja DN-klassi jääpurjekas kuni 10 000 eurot.

Tasapisi hakati aga liigutama, sest midagi ei ole siin maailmas ju kinni naelutatud. Alguse tegidki lahti Monotüüp-XV klassi mehed, kes aega- ja jõudumööda tegutsedes liikusid tiitlivõistlustel kõrgemate kohtade poole.

2011. aasta märtsis tõid head jääolud Nasvale maailmameistrivõistlused ja ala areng sai hoogu juurde. “Eesti kõige vanem jääpurjetaja Jüri Šaraškin ütles siis mulle, et tal on oma poisi tehnika kodus seismas ning ole mees, võta see endale ja pane poisid sõitma,” meenutab Rain Riim, keda jääpurjetamise juurde oli tõmmatud juba pisut varemgi.

“Tunti huvi sellise mehe vastu, kes annaks siit jääpurjetajale infot jääolude kohta, ja sellest algas minu tulemine sinna punti. Praegu võin ma juba öelda, kus saab ja kus ei saa sõita.”

Nii panigi Rain Riim oma pojad Rene ja Risto jääpurjekasse ning esimesed ristsed said tehtud. Veidi aja pärast ostis Guido Grass Haapsalust vanameister Veljo Jürjo käest Monotüüpi kelgu ja punti lisandus Kevin Grass.

Nüüd on Saaremaa merispordiseltsi värvides sõitvate jääpurjetajate seltskond juba päris esinduslik. Viimastel võistlustel on head sõitu teinud DN-klassis Risto Riim, DN-juunioride klassis Kevin Grass, Rene Riim ja Mihkel Šesterikov. Klassis Ice-Optimist on tubli olnud Joosep Laus ning klassis Monotüüp-XV Indrek Aavik – Tanel Viljaste, Ott Kolk – Ott Oolup, Meelis Saarlaid – Urmas Kruusmägi ja Taavi Välison – Priit Saarlaid.

Nüüd, kui mehed on olemas ja kelgud saadud juba korralikult liikuma, on saarlased hakanud mõtlema ka tulemustele ja eesmärkide seadmisele. Rain Riimi sõnul on soov jõuda noortega juunioride hulgas ikka maailma ja Euroopa tippu.

Samal ajal ollakse ka valmis jääpurjetajate arvu suurendamiseks. Plaan on saada tulevikus Saaremaal kokku 10 DN-i. “Harrastajate osas ei ole me kindlasti veel maksimumi saavutanud,” tõdeb Rain Riim. “Mehi võib vabalt veel juurde tulla.

Kui on huvi, pole probleemi. Tahtmist ja raha on ka natuke vaja. Paadid on üldiselt enda omad, kuid merispordiselts maksab kindlustused ja stardimaksud.”

Talvine hobi

Rain Riim märgib, et üldiselt on jääpurjetamine edasijõudnud ärimehe talvine hobi. “Et sa ei mängi ainult tennist ja ei suusata, vaid sul on hobi, mis sind nädalavahetusel välja toob,” täpsustab ta. “Märksõna on kiirus, sest kohati on see 100 km/h, kui mitte rohkem, ning vaja on ka julgust. Muidugi peavad olema ka eelnevad oskused ja ega kõik õpigi sõitma.”

Jääpurjetamine on kallis ja tehniline spordiala, kus tulemus sõltub sentimeetritest. Edu saavutamiseks peab olema mitu komplekti uiskusid, sõltuvalt sellest, kas jää on karge, pehme või kõva või kas jääl on vesi peal. Erinevate olude jaoks oma uisud, kokku võib neid arsenalis olla üheksa.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 347 korda, sh täna 1)