Tuulikute mahasaagimine ei aita kohvikuil talve üle elada (11)

Söömine võib ju olla ainus töö, mis toidab, aga kuidas peaksid Saaremaa ja ka Kuressaare söögikohad pidama vastu hooajalisusele, mis paratamatult kõiki neid omal moel rohkemal või vähemal määral kimbutab?

Ehkki Kuressaare söögikohad ei jää pealinna omadele kvaliteedilt sugugi alla, on kahaneva elanikehulga tingimustes keeruline üht restorani või kohvikut töös hoida. Kuigi meile meeldib mõelda, et Saaremaa ja Kuressaare on atraktiivsed turismisihtkohad ja eks nad ju tegelikult seda ka ole, on turismisektori kestev murekoht hooajalisus, ning see puudutab ka toitlustust.

Suure osa käibest annavad turistid

See, kui mõni poliitik näeb turismiedendamise meetmena tuulegeneraatorite jalapealt mahasaagimist, ei aita kuigivõrd kaasa, et suvekuudel sageli puupüsti täis linnakohvikud peavad talvekuudel senti peost pihku veeretama.

Turistid annavad paratamatult väga suure osa käibest, mille najal saarel külm aeg üle elada. Kes kuidagimoodi elab, see on isegi hästi suutnud hakkama saada, kes mitte, peab kahjuks uksed sulgema. Õnneks pole niisuguseid juhtumeid küll palju, kuid neid on – näiteks restoran Lavendel, mis kinni läks ja mida kahjuks ise külastama ei jõudnudki ja ilmselt ei jõudnud ka paljud teised kordkuus saarlased ega saare püsielanikud.

Küllap ongi vähemasti pool koera ka just siia maetud – kohalik toitlustussektor ei saa lõpmatuseni loota vaid turistidele, seda peab toetama ka saarel püsivalt elav klientuur.

Paraku on aga nii, et ega ole ju naljalt restorani või kohvikusse asja, kui võimalus kodus kasvõi potitäis suppi keeta ja seda paar-kolm päeva süüa. Parimal juhul suudavad söögikohad ennast talvisel perioodil ära majandada ja kuidagimoodi vee peal hoida päevapakkumisi tehes, mille müügihind on koguseid arvestades nii naeruväärselt väike, et nõuab tegijatelt ilmselt suhteliselt loovat lähenemist matemaatikale. Rääkimata muidugi sellest, et paljud Kuressaare inimesed jõuavad ka päevasel ajal koju suppi sööma, õhtust rääkimata. Ja nii kiratsevad ka need teised söögikohad, mis kasvõi kangest saare jonnist pole nõus uksi sulgema – konkurents on päevaprae turul tihe, sööjaid napib ja kasumist rääkida ei tihka ilmselt suurt keegi, peaasi, et soojade ilmade saabumiseni vastu peaks.

Selle kõige juures ei saa ometi väita, et Kuressaare söögikohtade hinnad oleksid ebamõistlikult kõrged või utoopilised. Jah, tõsi ta on, et iga päev restoranis söömas käia kannatab vaid vähestel, seda enam, et küllap muutuks see lõpuks ka kaunis üksluiseks. Samas võiks aeg-ajalt siiski oma kõhule pai teha, selle asemel, et koduses mikrouunis poolfabrikaate soojaks ajada, isegi kui toit ongi vaid kütus.

Selles, et talvel saarel miskit ei idane ega ka päris ära ei mädane, pole tarvis kedagi süüdistada. Lihtsalt elutsükkel ongi selline – sesoonne. Nii ongi mõned söögikohad valmis külmal ajal uksi avama vaid eriüritusteks ehk siis üüripind koos cateringiga.

Majanduslikus mõttes on see ilmselt hea lahendus, kuid kahtlemata ka üpris stressirikas – head teenindusmeeskonda ja kokkasid otsitakse enne turismihooaja algust tikutulega taga. Või sees on need, kes suudavad head tiimi hoida ka ületalve, sest ühe restorani visiitkaart on kõige muu hulgas ka tema stabiilne-ühtlane kvaliteet. Head kokad ja teenindajad naljalt jõude seisma ei jää, vaid otsivad uue koha. Õnneks neid ikka nii linnas kui ka mujal Saare- ja Muhumaal aeg-ajalt ikka tekib.

Aita söögikohal talvel hingitseda!

Au ja kiitus neile, kes suudavad Kuressaares ja Saaremaal toidukultuuri elus hoida. Siin on olemas kõik eeldused selleks, et see võiks õitseda – on tooraine, on hea kokakool ja suurepärased eeskujud juba töötavate tippkokkade näol. Ainult klientuur tahab veel pisut järelaitamist. Selles osas on head teenäitajad toidukohtades toimuvad eriüritused ning näiteks ka möödunud septembris toimunud Saaremaa toidufestival.

Me võime jala pealt maha saagida kasvõi kõik tuulegeneraatorid, kehtestada turistidele erinevaid maksusid, panna linna liikuma mingi autorongi, kuid sellega ei elavda me ei turismi ega teeni need uitmõtted ka Saaremaa majandust. Mina usun, et Kuressaares ja ka maakonnas on mitmeid söögikohti, mis suudavad elamusi pakkuda – kasvõi selliseid väikseid ja argiseid, eks neidki ole ju vaja. Hoidkem neid siis oma toetust andvate külaskäikudega ikka hingitsemas, vähemasti üle talvede!

Priit Pruul
mandrisaarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 301 korda, sh täna 1)