Iseäranis pikad investeeringud (1)

Iseäranis pikad investeeringudInvesteerimine tundub lihtne. Kõigepealt tuleb ressurss millessegi paigutada, seejärel natuke oodata ning lõpuks võtta vastu ressurss paljunenud kujul. Olenevalt sellest, kui kaua tuleb oodata ja kui hoogsalt ressurss paljuneb, on investeering hea kuni halb. Et õige natukese võrra paljunev ressurss oleks mõttekas, peaks ooteaeg olema võimalikult lühike. Kui ooteaeg kukub jällegi pikk välja, peab tulu olema nii suur, et ootamine ära tasub.

Lühi- ja pikaajaliste investeeringute vaheline suhe on juba niisugune, et investeerimise kunst hakkab keeruline tunduma. Kes mõtleb ainult natukene ette ega pea pikaaegsetest investeeringutest lugu, sel võib tulevik natuke ootamatult saabuda. Kes mõtleb aga ainult tulevikule, selle saab juba olevik kätte.

Kuna mõlemasse saab kokku investeerida ainult nii palju raha, kui seda käepärast on, tuleb targasti jagada. Ühekaupa võttes oleks mõistlik äri niisugune, mis võtab parajates proportsioonides arvesse nii olevikku, lähi- kui ka kaugtulevikku.

Ka mitmekaupa vaadeldes jääb see mõistlikkuse sõnastus kehtima, küll aga juhtub proportsioonidega midagi imelikku. Reaalajas toimiv tihe konkurents sunnib kõiki osalejaid võimalikult ligidasele ajale mõtlema. Kes raiskab siin ja praegu sõdimiseks vajaliku ressursi mõtlematult pikaajalisse investeeringusse, ei saa sõdimisega hakkama, ning tulevik, mis peaks küll olema helgem kui selleks mitte valmistujail, kaotab oma helguse, jäädes ülepea kätte jõudmata.

Investeeringud järeltulijaile

See paneb natuke muretsema, sest on teada, et tulevik on olemas ning tema saabumiseks on justkui massiliselt alavalmistutud. Veelgi enam, näited maailma eri paigust ja skaaladest vihjavad sellise asjade käigu vääramatusele. Ühte purki pandud bakterikoloonia ei kasuta oma söödet kollektiivselt säästlikult, vaid iga bakter sööb nii palju kui suudab, kuni kõik on otsas ja kõik bakterid surevad nälga. Rapa Nuil elanud kõrgtsivilisatsioon suutis hoolimata oma kõrgusest vabastada saare ressurssidest, mis olid tema kestmiseks hädavajalikud, ning sai otsa. Ja nõnda edasi.

Üks võimalus riigi olemasolu õigustada on, et ta sekkub sellesse vääramatusse. Kuna tal on definitsiooni järgi kõige kaugemale ulatuv visioon ja ühtlasi ka armee, saab ta sundida investeerijaid ressurssi kaugemasse tulevikku panema. Me maksame näiteks riigimakse, kuigi oleksime üksiküritajana mõnda aega palju rikkamad, kui ei maksaks. Samuti järgime jõudumööda metsaseadust, mis keelab korraga kogu Eestimaa metsa maha võtta ja käsib võetu asemele uue kasvama seada – kuigi neid käske eirates saaks silmapilguga päratu rikkaks. Neid kohustusi täites timmime oma kaugemat sorti ühistulevikku rikkamaks, kui ta oleks timmimata. Sealjuures on üpris sümptomaatiline, et timmija ise oma investeeringuid tagasi ei saa, need jõuavad kätte tema järeltulijaile.

Peale maksuseaduste ja metsaseaduse on veel mitmeid imelikke seadusi, millest ei ole isegi aru saada, millal need meie järeltulijad ükskord rikkaks peaks tegema. Need sihivad nii kaugele ette, et me isegi ei tea, missuguse valemi põhjal nende rahalist väljundit rehkendada, rääkimata sellest, mis valuutas ja keeles järeltulijad selleks ajaks arveldavad, ning isegi mis kujulised nad on. Arvestades mõtteka investeeringu ooteaja ja summa vahekorda, oleks sellele tulule igatahes parem, kui ta oleks röögatu.

Kannatamata jäänud kahju

Mõned röögatused. Majanduses on käibel entusiastlik termin “saamata jäänud tulu”. See peaks tähendama, et eksisteerib teatav summa, mis oleks mingitel muudel tingimustel majandusüksuse kätte tulnud, aga jäi siiski tulemata. Kui niisugune asi juhtub, võtavad majandusüksuse haldajad oma kalkulaatorid välja ja arvutavad, kui suur see tulemata jäänud summa ehk saamata jäänud tulu täpselt on.

Kui seal kõrval pole terminit “kannatamata jäänud kahju”, siis peaks see olema, sest muidu ei arvuta nood haldajad kõike korralikult välja. See peaks siis tähendama midagi sellist, et majandusüksuse omanduses eksisteerib teatav summa, mis peaaegu oleks käest minema läinud, aga jäi siiski alles.

Nüüd vaadelgem mõnda. Kui kogu riigi rahvas ei soorita ühel päeval üksteisest sõltumatult enesetappu, sest keegi ei tea enam, kes või miks ta on, siis see on üks kannatamata jäänud kahju. See liialdus pole kirjatüki suurim ega midagi: rahvusliku identiteedi puudumise hävitav mõju on teada paljudest näidetest üle maailma. Niisuguse koleda kahju saab kannatamata jätta sedasi, et inimeste jaoks tuleb hoida võimalust olla keegi ja millekski. Osaga sellest enesemääramisest tegeleb eesti kultuur, mida toodavad meie kirjanikud, muusikud, filmitegijad ja muud loojad ning aitavad inimesteni viia kõiksugu esitajad. Ühe rahva kultuuri kandmine isegi selle loomises kaasa löömata annab inimese jaoks justkui karja, millesse kuuluda. See kehtib kultuuri iga kõrguse kohta: Arvo Pärdi suurilma-tegemisist pajatav uudis annab kõigile tükikese uhkusetunnet; üksteise tervitamise viis on jällegi lihtne tunnus oma karja äratundmiseks.

Loometegevus on ettevõtlusilmas harva edukas. Katsed näitavad, et mingi osa loomingust müüb küll hästi, aga seesama osa ei tule kuigi hästi toime enesemääramise aluseks olemisega. Õnneks on olemas riiklikud süsteemid, mis valvavad, et kultuuri alal hoidvad jõud ei lämbuks rahasse. Julgesti üteldes ongi see kultuuriministeeriumi olemasolu põhjendus ja seadused, mida nad seal toodavad, teenivad justament seda eesmärki. Kui riigipoolne kultuuritagamissüsteem teeb päevapoliitika elik ärihuvidega kompromisse, siis teeb ta oma tööd halvasti, ning kui kompromisse on õige natukene, siis teeb ta tööd hästi.

Umbes niisugune on kultuuriloojate, -kandjate ja -ministrite roll ühes kauges tulevikus ühe röögatu kahju kannatamata jätmisel.

Kui linnu ei ujutata suurveega üle, siis on seegi kannatamatajäänud kahju, ja seda saab nii, et ülesvoolu olevaid soid ei kraavitata. Kui kalavarud ei hävinudki ära, siis selle saab nii, et merre ei toimetata mürki, mis häirib ühte kalade elutsüklitest; et kalu ei püüta liiga palju ja et kaladele tarvilikud allveemaastikud ei muutu millekski muuks. Ja nõnda edasi.

Paraku pole nonde seoste tundmine sugugi üldlevinud ega ka lihtsasti külge hakkav ja niisuguste kahjude kannatamata jätmine on keeruline tehe. Üks võimalus on alal hoida looduskaitsjate armeed, kes tundub olevat üks arutu kamp jalus tolgendavaid puukallistajaid, aga suudab varitsevaid hävitavaid kahjusid ära hoida. Vastasseis tuleviku elukõlblikkuse arvelt rikastuva tegelase ning praegusele vaevu mõtleva looduskaitsja vahel on nii ebavõrdne, et seda vist polekski olemas, aga õnneks näeb riik kaugemale ja kargab appi. Nõnda on võitluse ühepoolsuse tasakaalustamiseks olemas keskkonnaministeerium ja looduskaitseseadustik. Ning taas: kui riiklik looduskaitseseadeldis teeb päevapoliitikaga elik ärihuvidega kompromisse, siis ta teeb oma tööd täitsa halvasti, ning kui ta teeb kompromisse õige natukene, siis töötab hästi. Nii ehk naa on ehk juba näha, et ka looduskaitse on üks parajasti pikk ja väga suurte panustega investeering.

Loodus ja kultuur on ainult kaks valdkonda, mis juhtumisi tunduvad selle tüki kirjapanijale olulised. Mis kõik veel võib hädatarvilik olla, ilma et ta oleks nähtavas tulevikus rahasse ümber arvutatav? Hakka või mõtlema.

Oliver Parrest
Anseküla elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 184 korda, sh täna 1)