Vallaelust Pöide näitel (42)

Vallaelust Pöide näitelTihti seostub mul mingi tõdemuse või arvamuse teke mõne konkreetse sündmuse või looga. Näiteks mäletan selgelt, kuidas 2. klassis kinnistus minu jaoks väärtusena sõna- ja lubaduse pidamine. See istub minus nii sügaval sees, et 30 aastat hiljemgi leian sellest jõudu, et endaks jääda.

Umbes samast ajast on mul ka selge mälestus Orissaare keskkooli 1. septembri aktuselt. See oli pidulik ja, nagu kombeks, olid sel puhul kooliperet tervitama tulnud ümberkaudsete majandite esindajad. Ma ei mäleta, mida rääkisid Orissaare, Laimjala ja Muhu kolhoosi esindajad, aga mäletan, mida rääkis Pöide sovhoosi esindaja (võib-olla seepärast, et olime onupoegadega ka ise suvel sovhoosis töötanud ja Kalmemäe lauda karjakule puhkust andnud).

Ta meenutas möödunud suve ja kinnitas, et tulevik on helge. Kinnituseks tõi näite tublist õpilasest, kes veel möödunud nädalal oli kombainiga edukalt vilja võtnud. Tunnustas, et töökale isale ja sovhoosile on väärikas järelkasv sirgumas.

Sellest tublist õpilasest sai napp 15 aastat hiljem hoopis riigikohtu kohtunik. Mõte, mis mind toonasest päevast saatma jäi, oli see, et majandites on ikka väga targad ja võimekad mehed ja naised, kellel on omakorda väga targad ja võimekad lapsed, kes võivad teha, mida tahavad, ja saada, kelleks tahavad.

Aasta pärast võtsid needsamad võimekad mehed-naised kätte ja viisid läbi Pöide külanõukogu poolitamise Orissaare ja Pöide külanõukoguks. Selline tegu ei nõudnud ainult tarkust, vaid ka riskijulgust. Riskimisega on vist nii, et see on enamusele omane teatud eani. Hiljem asendub see alalhoidlikkuse, aga mõnikord ka hirmudega, mida siis kogemuse kattevarjuga põhjendatakse. Nagu öeldakse: “Kes ei riski, see šampust ei joo.”

Ja Pöide rahvas, julgen väita, on tänu sellele 1989. aasta julgustükile šampust juua saanud küll. See oli tark otsus, ja mis veelgi olulisem, ettevaatav. Selle otsuse ajendiks oli soov kujundada ise oma tulevikku. Oli veendumus, et nii on õige. Ma usun, et suudan ette kujutada kirge ja õhinat, mis seda protsessi saatis.

26. detsember 2014, mil sellest olulisest päevast möödus 25 aastat, kulges Pöide vallas igatahes tasases jõulupühade meeleolus ning suurt pidu ja veerandsajandi tagust kirge ei täheldatud.

Need kaks näidet, kus lootustandvast kombainerist saab riigikohtu kohtunik ja kohalik kogukond võtab kätte ja muudab halduskorraldust, on osa sellest, mis on kujundanud minu arusaama, milline võiks ja peaks õige elukeskkond olema. See on koht, kus elavad, töötavad mehed ja naised, kelle lastel on igakülgsed võimalused avastada oma anne ja liikuda unistuste poole.

See on koht, kus mehed ja naised teevad julgeid otsuseid, vajadusel ka riskides, et luua endale, oma lastele, oma vanematele see keskkond. Mulle tundub, et just keskkond, sõltumata, kuidas keegi seda enda jaoks lahti mõtestab, ongi võtmetegur, kui me räägime noorte saartele naasmisest.

Aeg vanad veendumused ümber vaadata

Olin saarelt ära 13 aastat ja uskuge, selle ajaga on elukeskkond muutunud. Mida kaugemale Kuressaarest, seda märgatavamalt. Kõige rohkem on muutunud inimesed ise – meid on vähem ja me oleme vanemad. Julgus ja kirg on asendunud alalhoidlikkuse ja olukorraga leppimisega. Samas on ehk üks olulisem asi, mida ära käies ja eemal olles õpitakse, oskus kohaneda. Just kohanemine ongi see, mida meil on vaja teha, et kohalikud väärtused ja elukeskkond saaksid edasi kesta, saaksid tänapäevase tähenduse.

Kõige ilmekamalt tulevad muutused välja, kui vaatame info ja meie endi liikumist. Oleks viga lähtuda dogmadest, mis kehtisid siis, kui telefon kodus ja auto garaažis olid pigem erandid. Mu sõber toob ikka näite, et Saiklast 7 km kaugusele Orissaarde poodi minekut kavandati päevi ette. Täna tuleb mõte, ja tehtud. Miks peaksime siis eeldama, et avalikud teenused ja nende pakkumise kohad peaksid olema ajas muutumatud? Kas selles osas ei peaks kohanema? Või vähemalt ausalt hindama võimalikke tulevikustsenaariume.

Lapsevanemana mõtlen praegu ette ligi 20 aastat, et kuidas ja kus minu lapsed hariduse omandavad. Vaadates praegusi õpetajate isikkoosseise koolides, ei pea olema hiromant, tõdemaks, et suur osa neist on minu laste gümnaasiumiikka jõudes juba pensionil. Kui lisada õpilaste arvu vähenemine, peaks üsna selge olema, et me ei suuda kindlustada, et praegu oma tulevikku saarega siduv noor leiab eest keskkonna, kus tema lastele on tagatud loogiline ja näiteks suurte keskustega võrreldav arengutee. Aga just seda kindlust on vaja, sest sellepärast tullakse tagasi. Oma lastele soovitakse sama head lävepakku ellu astumiseks, kui ise kogetud sai.

Olen Pöide valla tegemisi volikogu liikmena näinud nüüdseks üle viie aasta. Paraku ei näe ma ei volikogus ega vallavalitsuses praegu sellist soovi oma asju otsustada ja korraldada, kui see oli 1989. aastal. Järele on jäänud küll kübeke uhkust tehtu üle, kuid julgust kaardid lauale lüüa ei ole. Oleme unustanud, et 1989. aastal iseseisvusime selleks, et elanikel ja piirkonnal oleks parem. Mitte ainult selleks, et olla eraldi.

Vald või põhikool – mõlemat ei saa

Olen korduvalt öelnud, et ühinemiskõnelused on ideaalne formaat, saamaks endale selgeks, mis meie oma vallas hästi on ja mis me tegema peame, et see olukord ei muutuks. Võimalik, et läbirääkimiste käigus saab kinnitust eraldi jätkamise mõttekus. Pöidel ollakse aga juba ette veendunud kahes asjas – ühinemise korral läheb kool kinni ja rahvamaja jääb tühjaks. Minul tekib pigem küsimus, et kui me ise ei näe oma asutusi jätkusuutlikena ja maju vajalikena, siis miks peaksid seda nägema teised. Toimivad asutused töötavad, kuna neid on vaja, sõltumata sellest, kust jookseb valla piir.

Vaadates meie eelarve võimalusi ja nende võimaluste muutumist ajas, on selge, et suund on allapoole ja kergemaks minemist näha ei ole. Seega, kui põhikool on meie jaoks põhimõtteline väärtus ja vajab kaitsmist, siis peame suutma sinna ka rohkem panustada, et see oleks ikka koht, mis jätab lastele kõik teed lahti.

Kui ülim väärtus on aga iseolemine, omaette vallana eksisteerimine, siis on vaja rohkem panustada väljapoole kooli, kogukondade arengusse ja taristusse. Mõlema eesmärgi jaoks meil vahendeid ei jätku. Sein on püsti ees.

Milline on õige vastus ja lahendus, on kokku leppimata, ja ma ei nõustu sellega, et me seda lepet ja lahendust ei otsi. Olen veendunud, et meil on lausa kohustus neid otsida. Ma ei tea, mis ja kas üldse motiveerib teisi, aga mind motiveerivad mu lapsed. Et neil oleks hea siin kasvada, mõtlen mina täna märksa kaugemale kui enamik avalike teenuste pakkujaid.

Ennist nimetasin, et võtmeks on kohanemine. Inimesed kipuvad kohanema jalgu liigutades. Omavalitsustel on aga võimalik kohanduda, luua oludele vastav teenuste võrk. Täna tundub mulle tõesti, et Ida-Saaremaal on meil võimalik koos tehes saavutada parem tulemus. Põhjus on see, et muutunud oludes ei ela enam majanditäis tarku ja tublisid inimesi üheskoos. Skeptikud arvavad, et isegi kolme idavalla peale ei tule majandi täitki kokku. Mina arvan, et praegu on veel viimane võimalus, viie aasta pärast enam mitte.

Koit Kelder
Pöide vallavolikogu liige

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 584 korda, sh täna 1)