Moodne maaelu: Kuidas mu hobused plehku panid (1)

Nädalapäevad tagasi pani mu kuuest hobusest neli jooksu. Kaks shetlandi poni, üks 7-kuune võõrutamisel varss ja minu visa 23-aastane pensionär. Loomulikult, nagu paha peale minevad hobused ikka, otsustasid nad aiast välja murda vastu ööd.

Tõbrikute pahateole saime jälile ainult seetõttu, et õde mulle õhtul külla tuli. Temagi oli kuulnud, et keegi oli värskelt maha sadanud lumel hobusejälgi näinud. Asusime taskulampide ja autotulede abil otsima.

Kes on kunagi hobuseid pidanud või nendega kokku puutunud, see teab, et vajadusel oskavad nad tõelised kaabakad olla. Kui nad on karjamaal ja sa neid hüüad, siis nad hirnuvad sulle rõõmuga vastu. Aga kui nad paha peal on, siis vilista, hüüa, kutsu – haudvaikus.

Nii me siis sõitsime mööda külavaheteid, pöörasime autotuled erinevatele karjamaadele, ei midagi. Lõpuks, umbes 45-minutilise otsimise ja hüüdmise järel hirnus plehku pannud karja nooruk Ränk Ruudi vastu! Ma olen täiesti kindel, et järgmisel hetkel oli jooksikute karjas animafilmist nähtud situatsioon, kus vanamoor Moskito pani Ruudile kabja suu ette ja sosistas kõrva: “Vait, sa reeturlik laps!”

Hobused olid meist ehk 20 meetri kaugusel ning asusid ilusasti neljakesi rivis rahulikus sörgis eest ära jooksma. Nagu muuseas, aeglases tempos, aeg-ajalt mind lähemale lastes. Ja ikka otse mööda Ranna maanteed. Pidin hirmust hulluks minema, sest hobused rivis keset kottpimedat ööd maanteel, kus on segamini lumi ja kiilasjää…

Korraliku kodanikuna helistasin politseisse, et patrulle ohust teavitada. Kuid juba sekund hiljem kahetsesin oma tegu: sain 110-vastuvõtutädilt korralikult hurjutada: “Kuidas te ette kujutate, et me sellest nüüd liiklejaid teavitame?” Mina pomisen hämmeldunult vastu, et mul pole õrna aimugi, aga kui need ka poleks minu hobused ja ma neid tee peal näeksin, oleks see siiski minu kodanikukohus võimalikust liiklusohust ju teada anda. Tõre daam hingas sisse ja küsis mult, et kas ma ikka tean, et kui midagi juhtub, siis on see minu kui hobuseomaniku süü. Mina vastu, et muidugi tean, sellepärast ma ju helistangi. Lõpuks lubas tädi armuliselt kohalikele patrullidele teate edasi anda.

Õnneks olid hobused selleks hetkeks maanteelt kõrvale pööranud ja nagu tina tuhka haihtunud. Vahepeal sai ühel autol bensiin otsa ja teise akut tuli enne käimapanemist laadida. Kell lähenes südaööle, meil oli külm ja olime tüdinud. Tuju oli nullis ka seetõttu, et püüdes kodanikukohust täita, saad sa hurjutada. Loomulikult on see minu süü, kui mu hobused on lahti ja nende tõttu mingi õnnetus juhtub. Seda enam oli mul ju põhjust ametnikke vastavast olukorrast teavitada…

Lõpuks leidsime keset karjamaid värsked hobusejäljed ja karja kitupunn Ruudi hirnatas lähedal asuva taluhoovi kadakapuhmaste tagant. Hobused, peitusemängust läbimärjad, tulid meile rõõmsalt vastu ja norisid kaasavõetud leiba.

No katsu sa selliste moosivaraste peale vihane olla. Võtsime tõbrikud oheliku otsa ja jalutasime koju. Lõpp hea, kõik hea, mõtlesime, kui nad boksidesse ja koju jäänud hobuste juurde karjamaale mahutasin.

Kõik, kellel on loomad kunagi plehku pannud, teavad, millest ma räägin. See on suur mure ja vastutus, kui su loomad kusagil pahandustega hakkama saavad või koguni mõne avarii põhjustavad. Õnneks läks meil seekord hästi ja kõne, mis ma politseile tegin, päädiski ainult hurjutuste, mitte edasiste selgitamistega.

Heidi Hanso

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 370 korda, sh täna 1)