Kui saarel valitses nälg

RUKKI HAKKIDESSE PANEK: Fotopostkaart 1900ndate algusest, seeriast "Estnische typen" ehk Eesti inimesed. Foto: Tallinna linnamuuseum

RUKKI HAKKIDESSE PANEK: Fotopostkaart 1900ndate algusest, seeriast “Estnische typen” ehk Eesti inimesed. Foto: Tallinna linnamuuseum31

1867. aasta suvi oli liiga vihmane, 1868. aasta suvel valitses suur põud. See tõi kaasa suure näljahäda saartel ja Põhja-Eestis.

1867. aasta suvel ladistas terve heinaaja vihma sadada. Hein kasvas mis mühises, kuid ära ei kuivanud. Loog mädanes juba maas ja mis kokkuriisutult labusse või küüni pandi, läks seal kiiresti rikki. Niiske hein läks küünis palavaks, tolmas ja haises ning loomad ei tahtnud seda süüa.

Nii alustas kirjeldust suure näljahäda põhjustest 1934. aasta juulikuu ajaleht Meie Maa. “Elasin isiklikult selle kõik läbi. Pidin leppima odrajahuleeme, leiva ja soolaga, mida oma võõrasisa Jüri käest sain,” kirjutas autor, kelle nimeks on märgitud Soonlepp. “Kas Karja kihelkonnas mõni inimene nälga suri, ma ei tea, aga kerjajaid oli pea iga päev näha.”

Teistest koduloomadest veidi paremas seisus olid hobused – veoloomad, kellele anti lisaks heintele rukkijahu. Veised ja lambad pidid leppima ainult halva heinaga. Kitsed, keda sel ajal Saaremaa taludes rohkesti peeti, leppisid kadakapindude närimisega ja toidujäätmetega, mida neile anti või mida nad ise taluõuest kätte said. Seepärast elasid kitsed kehva aja üle, kuid lammaste suremus oli 1867/1868. aasta talvel nii suur, et mõnes talus, isegi terves külas ei jäänud ellu ühtegi looma. Ennegi kehval järjel talupidajaile oli see suur hoop.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 435 korda, sh täna 1)