Esmaabi päästab elusid

Esmaabi on selline oskus, et iial ei või teada, millal seda vaja läheb. Ehk ei lähegi õnneks vaja. Kuid kui läheb, võib inimese teadmistest ja oskustest oleneda kellegi elu. Kas me oleme esmaabi andmiseks valmis?

Võib vahest väita, et keskmise eestlase teadmised esmaabist on kehvavõitu. Kes on autokoolis käinud, see on läbinud ka esmaabikursuse. Kuid kes seda ikka nii täpselt mäletab. Ehk ainult need, kes on alles autokoolis käinud. Kuid näiteks eelmisel sajandil esmaabikoolitusel käinutele tuleb küllap üllatusena, et pulssi enam üldse ei katsuta, suust suhu hingamist pigem ei soovitata (kui sa just väga vilunud pole – toim) ja kindlasti ei maksa, puuroigas käes, kedagi lahtise luumurru korral lahastama kippuda või võõrkeha kurku tõmmanud väikelast jalgadest hoides raputama hakata. Kuid on asju, mida on vaja teada. Esiteks seda, et kõige esimene esmaabi on helistamine häirekeskusse – numbril 112.

Päästabki elu

Eesti Punase Risti Saaremaa seltsis esmaabi õpetav, põhitööna Kuressaare kiirabis brigaadi juhtiv Mari Alle on esmaabi osas otsekui mõlemal pool joont. Ise õpetab, põhitöös puutub reaalselt kokku ja näeb, kuidas inimesed tavaelus esmaabi andmisega hakkama saavad.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 381 korda, sh täna 1)