Täna räägime Iffiga koduloomadest (5)

Lapsepõlves oli meil kodus nii-öelda naturaalmajandus. Pidasime kanu, hanesid, lehma, vahepeal isegi kalkuneid. Paar korda peeti meil Kuressaares Aia tänaval isegi siga. Koerad olid meil muidugi ka.

Ühed minu lemmikud olid kanad. Küll ma võisin nende siblimist imetleda! Kui nad munesid, käisime mune igalt poolt otsimas, sest alati nad ju oma kanamajja ei munenud. Kui oleksin väga paikne, siis võtaksin ehk praegugi mõne kana pidada.

Ja koerad meeldisid mulle. Mäletan, kui olin päris väike poiss, ehk paari-kolmeaastane, oli meil suur hundikoer Deemon, kellele ma selga ronisin ja niimoodi, koera seljas, mööda aeda ratsutasin. Mulle tundus, et ta lausa ootas seda väljakutset.

Üksvahe, kui Tallinnas Meriväljal elasin, oli meil segavereline hundikoer. Saime siiski aru, et koera ei peaks ikka ketis ja kuudis pidama. Uute omanike juures oli tal palju parem elu.

Arvan, et kui maal ja oma majas elada, võiks mõni loom ikka kodus olla, kasvõi seltsiks.

Praegu on meil tavaline hallitriibuline kass, ilus loom, kes on meile südame külge kasvanud.

Kui eelmine kass, kes meil Tallinnas oli ja üsna vanaks elas, suri, polnud meil tegelikult üldsegi plaanis kassi võtta.

Ühel sügisõhtul aga peaaegu viis ja pool aastat tagasi, tuli meile Muhusse õue peale üks väike kassipoeg, ronis kohe sülle ja hakkas meie pool olema. Arvasime, et ilmselt oli mõni suvitaja oma “mänguasja” sügisel ära minnes ilma hooleks visanud. Alguses suhtusime nii, et väga tore, kui see kass seal on, aga ta oli kohal, hoolimata ilmast. Kui tormid ja tuisud pihta hakkasid, siis ta jäigi meile. Käisime temaga loomaarsti juures ja kuna ta oli emane kass, lasime tal “emarõõmud” ära lõigata. Ühe pesakonna poegi ta siiski tõi.

Saime üsna ruttu aru, et mitte meie ei võtnud seda kassi endale, vaid tema valis meid välja. Temast on saanud meie perekonna liige, keda me naisukesega väga armastame. Võib-olla nunnutame oma kassikest liigagi palju.

Koera ei saaks me pidada, kuna peame sageli päevi kodust ära olema, aga meie kass võib olla mitu päeva üksinda, ta saab hakkama. Ta on õuekass ja püüab usinasti hiiri.

Mulle tundub, et ta saab väga hästi aru, mida me talle räägime. Kui hakkame ära minema, siis ta kuidagi tajub seda õhust. Ta muutub kurvaks, apaatseks, jalutab solvunult kuhugi silma alt ära, näiteks naabrite juurde. Kui ma aga näiteks räägin talle ilusti, et tulen ülehomme hommikul tagasi, siis ta lepib sellega. Õnneks on meil häid sõpru, kes tulevad ja talle süüa annavad ja vaatavad, et temaga kõik korras oleks.

Ma ei tea, kui hea ajataju tal on, aga siis, kui koduõue sõidan, ootab ta mind värava juures kiviaia peal.

Mulle meeldib, et saan ühe armsa loomakese eest hoolitseda. Kui olen üksi, on ta mulle hea seltsiline. Mõni peaks mind ehk peast soojaks, sest räägin oma kassiga õue peal valju häälega – sellest, mis ma parasjagu teen ja kuhu lähen. Kass käib mul nagu truu sõber kogu aeg kannul ja räägib oma keeles vastu. See teeb südame soojaks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 617 korda, sh täna 1)