Teatrijuhtide rõõmud ja mured (1)

RÕÕME JAGUB: Piret Rauga sõnul on tal rõõmu heast näidendist, õnnestunud proovist, vaataja tagasisidest. Üks rõõmus hetk oli kahtlemata linnateatri sünnipäeval. Foto: Tambet Allik

RÕÕME JAGUB: Piret Rauga sõnul on tal rõõmu heast näidendist, õnnestunud proovist, vaataja tagasisidest. Üks rõõmus hetk oli kahtlemata linnateatri sünnipäeval. Foto: Tambet Allik

Saarte Hääle kultuuritoimetus uuris saarlastest teatrijuhtidelt nende murede ja rõõmude kohta. Ka seda, kui palju nad ise tõsise juhitöö kõrvalt näidelda-lavastada saavad.

Kuressaare linnateatri direktor Piret Rauk tõdeb, et ei oskagi lahterdada, mis on mis. “See saarelisus on kord rõõm, kord mure,” tunnistab ta. Saarelisus annab teatud eelise ja samas on sellega seotud keeruline aja- ja kohalogistika. “Kas ma jõuan Kuressaarde? Kas jõuan Kuressaarest tagasi? Prooviks, etenduseks, seriaalivõtteks?” räägib Rauk, täpsustades, et ei pea seejuures silmas iseennast – see on pidev mure seoses külalisnäitlejatega. “Rõõm on heast näidendist, õnnestunud proovist, vaataja tagasisidest, sellest, kui saal on täis. Rõõm inimestest, kes siin töötavad,” kinnitab ta.

Totter oleks virisema hakata

Piretit hoiavad linnateatris inimesed, kes seal töötavad, töö, mis on tehtud, ja töö, mis pooleli. “See, et on huvitav. See poolel teel olemine. Kuressaare linnateater on eriline, see on Eestis ainus. Meil ei ole mõõtu võtta kuskilt ega kelleltki,” põhjendab ta.

Mõtiskledes tööst näitlejana, nendib Piret Rauk, et tema amet on siiski teatrijuht, ja see on teadlik valik. “Et olen siin teatris mänginud ja rolle teinud – selle võimaluse üle olen ma õnnelik. Kuid olen ka valmis sellest loobuma,” kinnitab ta. Rauga sõnutsi oleks totter viriseda selle üle, et ta ei saa piisavalt mängida.

Kuidas on enesele rakenduse leidmisega lood aga siinse teatri loomingulisel juhil Aarne Mäel? Mägi nendib, et üheksa aasta jooksul, mis ta on Kuressaare linnateatris töötanud, pole ta lavastajana palju üles astunud. “See, mida teatris lavastajana praegu teinud olen, on suunatud n-ö nooremale teatripublikule, kes pealtvaatajaina aga üdini ausad on,” räägib Mägi.

Lapsed ei kannata tema sõnutsi delikaatselt vaatuse lõpuni, kui lugu ei meeldi. Nemad ütlevad välja kas sõnades või saalis nihelema hakates. “Aga kui saalitäiest lastest, kes praegu veel vanemate või õpetajate käekõrval teatrisse tuuakse, kas või väikenegi osa suureks saades siia ise tuleb, siis arvan, et need hetked teatris lapseeas pole tühja läinud.”

Saarlasi leiab aga teistestki teatritest. Näiteks on juba poolteist aastat Rakvere teatrit tüürinud Saaremaalt pärit Velvo Väli. Tema nendib, et eks igas ametis ole oma üllatusi ja uudsusi, aga põhirada tundub talle teatrijuhina juba tuttav.

Väli sõnul on igas ettevõttes omad tugevused ja probleemid. “Mõtlesin kohe pärast lavakunstikateedri lõpetamist, et tore oleks tulla näitlejana tööle Kuressaarde,” tunnistab ta. Tol ajal puhusid Väli sõnul teatri taasloomise tuuled ja Mikk Mikiver oli andnud lubaduse tulla teatrit rajama. Temaga oli Velvol naasmisest põgusalt ka juttu. “Paraku jäi püsitrupiga teatri loomine unistuseks ning minu teed viisid Rakvere teatrisse,” räägib ta. Samas poleks Välil midagi selle vastu, et Kuressaare linnateatris mõnes lavastuses kaasa lüüa.

Rakvere teatri mured ei erine oluliselt teiste Eesti väiketeatrite probleemidest. Alati võiks näiteks riigitoetus suurem olla, et kultuuritöötajate palgad suudaksid veidigi konkureerida erasektoriga. Sellest tulevad ka personaliprobleemid, kus omal alal koolitatud spetsialisti palgasoov ületab reaalsuse suure kaarega. Rõõmu toob aga publiku suur huvi teatri tegemiste vastu.

Teatrijuhi töö tõttu on Velvo oma sõnul repertuaarist eemaldumas. “Mängin kaasa lavastustes, mis esietendusid enne minu asumist juhi kohale. Samuti tegin eelmisel suvel kaasa suvelavastuses “Üks pealuu Connemaras”, mis osutus ülimenukaks ja mida mängime sel suvel uuesti,” räägib ta.

Ta tahaks hea meelega rohkem mängida, aga võimalik oleks see eelkõige suveprojektides. “Õnneks võimaldab seriaal “Viimane võmm” näitlemist pidevalt soojas hoida.” Praegu jätkuvadki “Viimase võmmi” uue hooaja võtted ja õige varsti on vaatajail võimalus seda näha.

Mullu kevadel Ugala teatri loominguliseks juhiks valitud Ott Aardam tunnistab, et seni on tal olnud huvitav. Viljandi ja Ugala teater pole tema jaoks võõrad ja ses mõttes on sisseelamine läinud kiiresti. “Eks ta nii ole, nagu keegi mulle sügisel ütles, et esimese aasta lõpuks hakkad aru saama, mis toimub,” nendib Aardam.

Ugala on Aardami sõnutsi ikka päris suur teater, seal töötab üle 80 inimese. “Eks see väljakutse peitubki osalt selles suuruses – kuidas leida sellised materjalid, lavastajad, et kunstiliselt oleks hing rahul, et kõik vajalikud žanrid oleksid kaetud, et publik oleks saalis, lastest kuni vanade inimesteni, ja kõikidel näitlejatel oleks loominguliselt huvitav seda repertuaari mängida,” räägib Aardam oma dilemmadest.

Ei taha näitlemist kõrvale jätta

Aeg-ajalt on tedagi kummitanud mõtted, et ehk hoopis kodusaarele naasta. Kõige rohkem kipuvad sellised mõtted pähe siis, kui on suurte elu muutvate otsuste tegemise aeg. “Minule oli üks selliseid otsuseid Ugalasse tööle tulek ja sellega seoses on need otsused nüüd mingiks ajaks tehtud.”

Suurim mure on Ugalaski rahvaarvu vähenemine ja inimeste koondumine suurematesse keskustesse. See mõjutab otseselt ka teatri külastatavust. Kõige suurem rõõm on aga igast õnnestunud etendusest.

Kuivõrd pääseb Ott ise lavale, sõltub suuresti lavastajatest. “Ise oma lavastuses ma pigem lavale minna veel ei riski,” nendib ta. Näitlemisest loobuda ei taha ta aga kohe kindlasti mitte.

Ott Aardam teab, et loomingulise juhi ja näitleja amet on loomingulised, aga väga erinevad. “Näitleja elukutse erilisus tulebki võib-olla selgemini välja, kui tekib mingiks ajaks võimalus sellele tööle kõrvalt vaadata.”

Kuressaare linnateatrile elab temagi kaasa. “Kahjuks pole ajaliselt olnud võimalik kaasa teha rohkem kui ühes linnateatri töös, aga sellest on mul siiani väga head mälestused.”

Kertu Kalmus, Ivika Laanet

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 364 korda, sh täna 1)