Kümme aastat ohvriabi Saare maakonnas

Kümme aastat ohvriabi Saare maakonnasSaare ohvriabikeskus on tegutsenud kümme aastat. Kuidas on keskusel nende kümne aasta jooksul läinud ja milliste muredega abi otsima tullakse, räägib keskuse juhtivspetsialist Katrin Paukson.

Ma ei ole küll eriti originaalne, aga kümme aastat ohvriabis on läinud väga kiiresti. Võib-olla ka selle pärast, et mulle meeldib mu töö.

Saaremaal on oma omapära ja see on tõesti mõjutanud ka ohvriabi tööd.

Kuritegevust on siin vähem kui mõnes teises piirkonnas, seega on ohvreidki vähem. Kogukonnad on siin väiksemad, kõik tunnevad kõiki ja halvad asjad tulevad lõpuks ikka päevavalgele. Mõnikord aga varjatakse näiteks peres toimuvaid halbu asju just n-ö viimse veretilgani, et sugulased-naabrid teada ei saaks.

Saaremaal on väga koostöövalmis rahvas. Ma ei ole kümne aasta jooksul kordagi kogenud, et ükski politseinik, sotsiaaltöötaja või muu spetsialist koostööst, arutelust või nõuandest keelduks. Vahel võib ainult see küsimus tekkida, kuidas asju paremini teha, kuidas edasi minna.

Inimeste teadlikkus ohvriabiteenusest on kindlasti suurenenud ja ka siin on oluline roll meie teistel koostööpartneritel, kes on inimesi ohvriabisse suunanud ja teavitustööd teinud. Hea tunne on, kui ohvriabisse pöördub inimene, kellele on siia tulekut soovitanud siin ise varem käinud inimene.

Jõudumööda olen teinud ka ennetustööd loengute, koolituste, infotundide jmt näol.

Rohke pöördumine üllatas

Pean tunnistama, et tegelikult olid saarlaste rohked pöördumised ohvriabi algusaastatel meie jaoks üllatus. Arvasime, et väikeses kogukonnas ei söandata abi paluma tulla, kuid see oli täielik eelarvamus.

Kahjuks jäi siis, kui uude politseimajja kolisime, külastajaid vähemaks. Enam ei tule ohvriabisse need inimesed, kes kesklinnas spontaanselt uksest sisse astusid – neid oli kõigist pöördujatest tubli neljandik või isegi kolmandik.

Abivajajate tegelikku arvu ei tea aga kunagi, sest on ka teisi kohti, kuhu inimesed satuvad ja pöörduvad. Paljud räägivad oma murest otse psühholoogile, sotsiaaltöötajale, arstile, varjupaiga töötajale, juristile, politseile. Palju muret elatakse välja veebis ja küllap saadakse sealt ka abi. Ohvriabisse pöördumine on vabatahtlik, soovituslik.

Statistikatabeli järgi on kümne aasta jooksul ohvriabiteenust vajanud ligi 1500 inimest. Nii mitmedki kliendid on käinud korduvalt.

Kaheksandat aastat viin läbi lepitusmenetlusi, mille kohta on eraldi statistika. Lisaks on lugematul arvul telefonikõnesid, infojagamisi.

Ohvriabivoldikus on kirjas, et meie poole võivad pöörduda kõik, kellele on põhjustatud kannatusi või tekitatud kahju. Pöördumiste põhjused varieeruvad liigiti. Rohkem lähisuhtevägivalla ohvreid otsib meilt abi sellepärast, et politsei on neile juba sündmuskohal ohvriabiteenuse kohta infot jaganud.

Pöördutakse mis tahes juhtumi või olukorra pärast, kuid suuremad algpõhjused on tööpuudus, alkoholi liigtarvitamine, vähesed elu- ja suhtlemisoskused, mitmesugused vanad lahendamata asjad iseenda sees ehk psühholoogilised probleemid.

Minu meelest on ka üks vägivallajuhtum suur probleem. On vägivallatseja ja on ohver, lisaks sellele on aga veel terve hulk inimesi, kes selle ühe juhtumi pärast kannatavad – lapsed, vanemad, naabrid, sõbrad. Võib-olla füüsilist vägivalda ei esinegi siin väga tihti, küll aga vaimset vägivalda.

Kõige hullem on see, et inimesed ei saa pahatihti arugi, et nende käitumine, kõnepruuk, aga ka millegi tegemata jätmine või kellegi eiramine võib teisele haiget teha. Või siis vastupidi – seda teatakse just väga hästi ning sedagi, et vaimset vägivalda on väga raske tõestada…

Ei suudeta rahulikult rääkida, asju kokku leppida. Esineb kiuslikkust, kättemaksuhimu. Kõige hullem on aga lastega manipuleerimine, mida kipuvad tegema tülli pööranud vanemad – lapse jaoks kaks kõige kallimat inimest.

Julgevad oma murest rääkida

Õnneks julgevad inimesed oma murest rääkida küll, ja mis eriti tore – enam ei kardeta psühholooge, nagu varasematel aegadel.

On olemas ka ohvriabi psühholoogilise abi hüvitis ja ohvriabi hüvitis.

Tegelikult tuli kohe ohvriabis töötamise algusaastatel välja, et vägivallajuhtumite lahendamiseks ja ohvrite paremaks abistamiseks on riiklikus süsteemis üks lüli puudu. Ohvrile on küll abi ja teenused ette nähtud, kuid kui ta koju tagasi minnes satub täpselt samasugusesse keskkonda ehk kohtub sellesama vägivallatsejaga, siis ju palju muutuda ei saa. Ka vägivallatseja peab vastutuse võtma. Karistus, trahv ja arest ei tekita aga inimeses soovi heaks hakata.

Aasta tagasi istusime Kuressaares politseinikega maha ja otsustasime, et midagi peab ise ette võtma.

Koostasime väga põhjaliku tegevuskava ja hakkasimegi tegelema selle puuduva lüliga ehk vägivallatseja rehabilitatsiooniga. See ei olnud muidugi jalgratta leiutamine.

Välisriikides tehakse seda juba ammu ja ka meie riigis on mõned sellealased sekkumisprogrammid ja projektipõhised ettevõtmised.

Korraldasime nii, et kokkuleppel vägivallajuhtumi osapooltega saab vägivallatseja politseimajas psühholoogilist nõustamist. Oli jällegi suur eelarvamus, et selline inimene psühholoogi jutule mitte mingil juhul ei lähe.

Ei salga, et vaja on olnud natuke selgitamist ja mõjutamist, kuid need, kes on siiani meie majas nõustamisele suunatud, on ilusti koostööd teinud. Kui palju sellest kasu on olnud, on ehk veel vara aru anda, aga minu süda on rahul, et saime koos politseiga ühe hea algatuse käivitada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 181 korda, sh täna 1)