Suur maa, suured asjad: Kõigest saab poliitika

Ükskord juhtunud selline lugu. Saarlastel olnud Hiiumaale asja. Hiius maale saanud, küsisid saarlased, et tea kuhu see tee ka viib, mille peale rannas võrku lappinud hiidlane olevat öelnud, et see tee “äi vii teitid kuhugi”, ikka ise tarvis jalad selga võtta ja muudkui aga minna…

Saarlaste ja hiidlaste vastastikuseid aasimisi on nii palju, et need tükivad olema palju suuremad kui elu ise. Aga see ilmakord on siiski juba niimoodi seatud, et need, kes peaksid tegelikult olema igatepidi lähedased, on sageli just parajad vimmamehed. Saarlased, hiidlased, muhulased… Kõigil ju ühtviisi meri ümber, sellest töö, tavad ja kultuur… Aga ikka on omavahel üht koma teist öelda. Võib-olla ongi põhjus selles, et me üksteist väga hästi mõistame. Oleme lähedased.

Mullu kirjutasin siinsamas, et lätlane on nagu sõber ja soomlane nagu sugulane. Viimastega oleme siis sattunud nüüd puid ja maid jagama. Millest ma räägin? Eks ikka sellest “tormist teeklaasis”, mille Eesti ja Soome välisesindajad on suutnud püsti panna.

Soome välisminister Erkki Tuomioja andis intervjuu Soome rootsikeelsele ajalehele Hufvudstadsbladet, milles arvustas Eesti (ja teiste Balti riikide) poliitikat venekeelse vähemuse suhtes ja meie sellesisulisi hoiakuid Euroopa Liidus.

Välisminister Keit Pentus-Rosimannus reageeris üsna valulike avaldustega. Ajakirjanduse andmetel on mõlema riigi suursaadikud saanud kohaliku välisministeeriumi kutsel “vaibal” käia, mida diplomaatias peetakse üpris teravaks käiguks.

Räägitakse suhete jahenemisest.

Tulge mõistusele, kodanikud, tahaks siinkohal öelda. Jahenemas pole siin miski – kui mitte ilm jaanuari lõpus ja veebruari alguses –, ei siin ega sealpool lahte. Eesti ja Soome argisuhted majanduses-kultuuris üha tihenevad. Parvlaevad saalivad edasi-tagasi, ühed inimesed tulevad siia, teised lähevad teisele kaldale. Jahutamist vajaksid hoopis poliitikud, kes valimiste eel kipuvad üle kuumenema.

Praegusel ajal muutub kõik, mida puudutad, kiiresti sisepoliitikaks. Riigikogu valimised on ukse ees ja kui vaadata hõimuvellede poole, siis ega ka Eduskunta valimised enam mägede taga ole. Tähelepanu kulub hääli püüdes teadupärast marjaks.

Ärplemise ja ärapanemise asemel tasuks tegelikult õppida rohkem kuulama. Soomlased on meie e-riigi lahendusi üle võtta soovides tulnud välja nii mõnegi üllatavalt enesekriitilise väljaütlemisega. Tugevuse märk. Enesekriitikaks oleks põhjust meilgi. Mis puudutab näiteks kohalikku venekeelset telekanalit, siis – vaatame tõele näkku – siin me istume ja vaidleme. Juba kümme aastat vähemalt.

Tuomioja ei andnud ilmselt kõige nutikamat intervjuud ja selle mehe vaateid mõnevõrra varasemastki teades ei peaks tema sõnade peale eriti erutuma. Kuid Soome kogenumas diplomaatias on nii mõnigi asi, mida meil tasuks kõrva taha panna. Mitte vastu kõrvu anda.

No las need “vanemad vennad” tõmbavad meid, nagu too hiidlane, kes saarlasi tee pärast sügas. Neelame mõne asja alla ja lähme seda teed mööda edasi, mida kavatsesime käia. Pealegi on meie tülidest võita ainult neil, kes meiega mingeid väärtusi ei jaga.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 188 korda, sh täna 1)