Nähtud on unes kõndivaid noori…

“PEEN HOOGSUS”: Hoogsad ja elurõõmsad olid publiku ees (esiplaanil) Pirjo Mononen ja Marite Lõhmussaar. Foto: Janek Ojasaar

“PEEN HOOGSUS”: Hoogsad ja elurõõmsad olid publiku ees (esiplaanil) Pirjo Mononen ja Marite Lõhmussaar. Foto: Janek Ojasaar

Juba 25 aastat on Saaremaa ühisgümnaasiumi 11. klassidel alates oktoobrikuust unetud õhtud ja ööd. Õppetöö ja huvialade kõrval ragistatakse ajusid uute ideede leidmiseks ja valatakse higi aulas. Kes teeb, see pidavat jõudma. Selleks, et valmiks nende oma oodatud kabaree-etendus.

Selleaastase kabaree-etenduse nimi on “Letargia”. Humoorikad videolõigud toovad publikuni noorte ärevuse, unes kõndimise kasvõi keset ööd kooli. Letargia häguses maailmas võivad teoks saada salasoovid: kellestki saab särav varieteetantsija, keegi saab laval olla suurilma muusik, keegi kanda unistuste kleiti, keegi aga kallistada koolis salaja piieldud tüdrukut.

Kabaree on üks hingamine ja ühekssaamine oma lennuga. See ei ole vaid sõu, mida noored möödaminnes teevad. See on koostöö, vaev, riiud, ajapuudus ja lõpuks puhas rõõm. Kabaree õpetab vastutama ja teistega arvestama. Vähem oluline pole esinemisjulguse saavutamine ja paljude puhul eneselegi ootamatu avanemine, avatumaks saamine.

Kui 25 aastat on kabaree-etendusi juba tehtud ja esitatud, tekib noortel igal aastal küsimus, millega üllatada ja kuidas saavad olla nemad erilised. Iga lend tahab olla parim, huvitavam ja ilusam kui eelnevad. Kohe kindlasti on selle aasta kabaree eriline, nii nagu on seda olnud kõik eelnevad.

Selleaastase kabaree tugevuseks peaksin dramaturgilisust, sisukust ja irooniat. Irooniat nii enese, kuid miks mitte ka kabaree üle. Vähe on pealiskaudsust ja rohkem riidesolemist. Vähemtähtis pole ka see, et tüdrukute meik on sarnane – keskendub ju kabaree-etendus väga palju välisele. Võrreldes näiteks 15 aasta taguse kabareega, on laval tunduvalt rohkem naeratusi, liikumisjulgust ja eneseteadlikkust.

Selleaastane kabaree peaks käima tõmbama erinevad vanusegrupid, kuna muusika ei kõigu vaid hetkel klubides populaarse valiku piires. Palju on mindud tagasi lähi- ja kaugesse minevikku. Ruja “Eile nägin ma Eestimaad”, Leona Lewise “Bleeding love”, Backstreet Boys, Eesti Raadio meeskvarteti “Romantika” on vaid mõned näited.

Kindlasti tasub välja tuua lauljad ja laulud. Seekordses kabarees on juba ka varem nähtut ja trummilööjaid – suurepärane poiste kava. Kuid esmakordselt on laval populaarne bluegrass ja ooper. Hea, et laulukavad pole enam lihtsalt laval laulmine koos taustalauljatega, vaid neid võiks koguni juba võrrelda elava muusikavideoga. Lauljad on piisavalt tugevad ja julged, et mitte lasta end segada ümbritsevast tegevusest, vaid olla osa kavast.

Siiani on iga kabaree-etendus lõppenud kankaaniga. Tants, mis võtab läbi ka professionaalid. Selle aasta kankaan annab võimaluse kogu lennul osaline olla – see koosneb kolmest osast, kihist. Kui enamik kankaanist on kaunis ja traditsiooniline, siis algus on eriline. See on lihtsalt nii äge. Nota bene! – ilma Tiiu Haavikuta pole kankaani ja kankaanita pole SÜG-i kabareed. Traditsioonid peavad jääma ja Saaremaa ühisgümnaasium on traditsioonide kandmises musternäidis.

Kabaree peab jääma, sest kogu õppetöö kõrval on see olulisim selle kooli õpilastele. Selle asemel, et rullida õhtuti nutitelefonis, tantsivad need noored tšarlstoni või pasodooblit. Kabaree ei ole ainult pidu, vaid elu kogemus /elukogemus.

Piret Puusepp

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 730 korda, sh täna 1)