Padulubaduste tähe all (6)

Võtame aru pähe, teeme teisiti, sest parem maksureform vajab kindlalt edasi minekuks inimeste eest seismist. Umbes nii saaks kokku võtta meie erakondade valimislubadusi, kui kõik lubajad-erakonnad riigikogusse pääseksid ja moodustataks nn rahva ühtsuse valitsus.

Kindel on aga see, et midagi sellist Eesti vabariigis olema ei saa. Sest paljud valimislubadused nendeks jäävadki ühel lihtsal põhjusel – raha ei jätku. Isegi siis, kui seda natuke juurde trükitakse.

Aga kõik need lubadused on sobilikud kasutamiseks valimiste eel, sest kindlasti õnnestub mõni heauskne valija ära lollitada ja niiviisi tema hääl endale saada.

Mäletan aegu, kus valimislubadused olid nii mõjusad, et inimesed käisid valimas “99,97 protsendilise aktiivsusega” ja “hääletasid 99,98-protsendiliselt” esitatud ainukandidaadi poolt. Sest siis polnud lootagi, et keegi oma lubadusi täidab.

Neljaks aastaks tulu kindlustatud

Inimesed elasid ära ka poliitikuid uskumata. Piisas sellest, kui olid head tutvused, tuttavate tutvused ja tuttavate tutvuste tutvused ja su soovid said täidetud. Raha sel ajal ikka leidus, häda oli selles, et pidid kogu aeg mõtlema sellele, kelle kaudu saaks perele toidu lauale, tuppa mõne mööblitüki, autole vajaliku vidina külge või lapsele püksid jalga.

Nüüd on kõik vastupidi. Kaupa on igasugust, ent raha napib. Selles süsteemis on tutvuste abil suhteliselt keeruline asju ajada, raha hankimine tuttavate kaudu ei ole just lihtne tegevus. Eriti juhul, kui kõik peaks käima legaalselt.

Üks mooduseid selleks on saada riigikogusse läbi tutvuste mõnes parteikontoris, mis tekkinud tänu priskele annetusele erakonnale.

Kui see õnnestub, on vähemalt neljaks aastaks tulu kindlustatud. Isegi juhul, kui meedia nimetab sind hiljem “riigikogu suurimaks põhjuseta puudujaks”, mis ühegi teise tööandja juures äraelamist ei tagaks.

Nii ka seekord. Kui vaatan meie ringkonna valimisnimekirju, siis torkab silma, et riigikogu üks praeguse koosseisu suuremaid põhjuseta puudujaid kandideerib meie ringkonnas. Ta lubab teha parema maksureformi, mis jätab kõigile rohkem raha kätte. Kui aga kõik tema poolt hääletajad hakkavad edaspidi oma töös teda jäljendama, siis ei tule sellest maksureformist ju midagi välja. Iga endast vähegi lugupidav tööandja ajab “suuremad puudujad” firma ukse taha.

Siis tuleb pöörduda nende poole, kes seisavad inimeste eest, ja küsida riigilt toetusi, mida lubatakse lahkelt suurendada.

Minul kui mõtleval inimesel tekib kohe küsimus, kust toetuste raha tuleb. Ilmselt tuleb teha teisiti, eriti juhul, kui inimeste eest seisjad ja teisiti tegijad koalitsiooni moodustavad.

Astmeline tulumaks on tõesti meie ühiskonnas teisiti tegemine, aga kas see ka inimeste eest seista aitab, selles pole ma kindel.

Kas meid aitab aga see, et võtame aru pähe ja sammume kindlalt edasi? Mis tähendaks seda, et koalitsiooni saaksid moodustada uued tulijad ja senised kauaaegsed valitsejad. Et see juhtuks, peaksid valijad end aga tõsiselt kokku võtma ja uuele tulijale kopsaka häältesaagi näol võimaluse andma!

Teeme ise endale koalitsiooni

Mis juhtuks siis, kui koalitsioonis oleks “Parem maksureform” ja “Aru pähe!”? Kahtlane, et sellest asja saaks, sest uus erakond tekkis lahkhelide tõttu IRL-is ja vaevalt endised erakonnakaaslased nüüd äkki ühte jalga astuda suudavad.

Samal põhjusel võib hõõrdumisi tekkida ka teistes võimalikes koalitsioonides, sest kui vaadata ülejooksikute või väljavisatute käitumise statistikat, siis on meil ükskõik-millist-maailmavaadet omavaid poliitikuid ikka üksjagu.

Nüüd võib igaüks ise edasi mängida ja võimalikke koalitsioone kokku klopsida. Samas mõistatada, kuidas üks või teine kooslus riiki juhiks. Sest kõikide erakondade liikmete hulgast leiab siia-sinna jooksjaid. Kuidas töötaks näiteks koalitsioon, kus oleksid koos Mikser ja Savisaar, Kross ja Parts, Meikar ja Michal, Savisaar ja Laanet, Savisaar ja Riisalu.

Viimane vähemalt kiidab teles oma endist leivaisa ja viskub vajadusel tema kaitsele. Teised nii suuremeelsed ei ole. Enamik neist on oma lubadustes välistanud koostöö Savisaarega, kuid mina seda ei usu. Savisaart on vaja kõigil Eesti poliitikutel. Ükskõik millise rolli tarbeks.

Mõtlengi nüüd, mida valimistepäeval teha. Valima minemata jätmine on vastutustundetu käitumine. Seda ei soovita ma mitte kellelegi. Aga ehk annab aeg arutust, sest valimisteni on jäänud veel pisut vähem kui poolteist kuud.

Valida on priskelt, kas minna kindlalt edasi, võtta aru pähe, seista inimeste eest, teha teisiti või loota paremat maksureformi, mis kõigile 830 eurot aastas rohkem kätte jätab. Omamoodi ahvatlev ju iga väljaütlemine!

Kui valik tehtud, siis edasine ei sõltu mitte karvavõrdki enam valijast, siis asuvad kauplema poliitikud. See, kes kellega liidu loob ja millised lubadused üle parda visatakse, selgub juba üsna pea pärast valimisi.

Toivo Vaik
poliitikahuviline

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 422 korda, sh täna 1)