Täna räägime Iffiga kollasest meediast (1)

Mina olen lihtsameelne inimene ja kollase ajakirjanduse mängud on minu jaoks tundmatu maa. Olen varemgi kollase meedia huvi äratanud ja seetõttu uut ja vana saanud. Ilmselt pole ma sellest siis piisavalt õppinud. Seekord sain oma vitsad saatest “Avameelselt”.

Vastasin daamide küsimustele ja olin sada protsenti kindel, et kogu see jutt, mis ma seal järjest rääkisin, lähebki samamoodi järjest eetrisse. Kui saade aga ekraanile jõudis, selgus, et oli rebitud üks lause siit ja teine sealt ning “tänu” sellele oli mu jutust saanud suvaline moonutatud pilt. Võib-olla keegi nimetab seda ajakirjanduseks, aga minu jaoks on see täielik põhk. Olen pettunud, et neid saateid niimoodi tehakse.

See oli löök allapoole vööd seda enam, et tunnen saatejuhtidest õdesid (Elo Mõttus-Leppikut ja Katrin Tibarit – toim) juba väga kaua aega. Saates osalema nõustusin vana tutvuse poolest ja üsna mitmekordse kutsumise peale. Minu üks suuremaid vigu on see, et ma ei taha inimestele ei öelda, kui neil on abi vaja. Ma ei keeldunud ka seekord, kuigi oleksin pidanud seda kohe tegema. Seepärast saingi vastu näppe. Arvan, et võtan sellest õppetunnist õppust ja
seltskonnaajakirjandusega ei suhtle.
Seda, mis selle saate ja minu enda kohta igasugu kommentaariumides kirjutati, ma lugenud ei ole.

Ma ei loe kommentaare, sest leian, et mul on elus muudki teha. Igal inimesel on oma arvamus ja las nad avaldavad seda, aga mina ei pea selle teada saamiseks küll oma aega ja närve raiskama. Arvan, et inimene, kes kommenteerides oma viha välja paiskab, ei ole õnnelik inimene. Võib-olla ta tuju läheb paremaks, kui saab anonüümselt kellelegi pori krae vahele kallata. Andku siis tuld.

On ju selge, et ükski artist maailmas ei saa meeldida kõikidele. Mul on publikut ja see on väga tore, aga kindlasti leidub ka neid, kes keeravad raadionupu kohe teise jaama peale, kui Ivo Linna laulma hakkab. Ükski inimene ei saa meeldida kõigile.

Seda, et ma ühtki kollast väljaannet ostnud pole, ma öelda ei saa. Seltskonnaajakirju olen ostnud küll – mõnikord, kui tean, et mu naisuke on töölt tulemas, ostan talle vahel Kroonika. Aga seda, et ma seda regulaarselt teeks või nende sisu mind huvitaks, küll ei ole.

On seltskonnaajakirju, mille läbilappamiseks kulub just nii kaua aega, kui kiiresti ma lehti sirvida suudan. Seltskonnateemalised telesaated mind ka ei huvita. See, mis värvi sokid kellelgi jalas on või keda kellegagi millal kuskil nähti, ei lähe mulle absoluutselt korda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 187 korda, sh täna 1)