Ma ei ole Charlie (35)

ma ei ole charlieSelleks et saada eurooplased meelt avaldama, on vaja väga palju pingutada. Tappes Prantsusmaal inimesi, said sellega hakkama terroristid. Kahjuks. Hukkunute surm mõjutab omakorda teisi elusid ja tegelikult võib öelda, et pärast rünnakut Charlie Hebdo ajakirjale on kogu meie maailmajao enesetunnetus taas kraadi võrra muutunud.

Räägitakse euroopalikest väärtustest, mis vajavad kaitsmist. Nende eest on läinud marssima poliitikud ja kultuuritegelased. Ei oleks arvanudki, et meil võib leida sellist riikideülest ühtsust mujal kui banketisaalides, kus deklameeritakse protokollilisi viisakusavaldusi.

Küsimus on niisiis inimõigustes ja vabadustes. “Vabadus kõigest ja kõigist” on tänapäevase läänlase elumoto. Miski ei tohtivat olla nii puutumatu, et selle üle ei tohiks irvitada ja seda mõnitada.

Künism ja kritikaanlus ei ole väärtused

Sellega seoses meenub üks aastatetagune konverents. Rääkisin seal aatekaaslaste-teoloogide keskel anekdoodi põrgust, kus jubedates piinades kisendavad luterlased, keda sunnitakse ikoone suudlema. Veel hirmsamalt oigavat kalvinistid, keda kästakse himustada võõraid naisi, ja kõige krooniks on liha luudelt lahti kangutav võigas hädakisa anglikaanide kõridest, kui neid sunnitakse supilusikatega magustoitu sööma.

Nali oli igati õnnestunud ja ametivennad pugistasid naerda. Ainus, kes jäi tõsiseks ja vaatas mulle teravalt silma, oli ortodoksse kiriku piiskop Gruusiast, kes küsis: “Kas teil Eestis tehakse inimese pääsemise ja hukka minemise asjus nalja?”
Gruusia ülemhingekarjase reaktsioonis väljendus arusaam kadumatust inimhingest, mille põrmutallamise ja hukka- saamise eest vastutab inimene ise. Inimese sõnad, teod ja mõtted vormivad teda ja lähikondlasi olenevalt sellest, kuidas igaüks meist oma sõnu, mõtteid ja tegusid filtreerib. Mõtegi mõjutab meie elu. Piiskopi küsimuses väljendus Kiriku hool temale usaldatud hingede eest, sest kui Kirik ei tegele nendega, peavad selle eest vastust andma piiskopid ja vaimulikud.

See nõue laieneb kõigile, kes on andnud vande elada ja töötada inimeste hüvanguks, olgu kas või ministri või parlamendiliikmena.

Meie ajal ei ole keskmisel eurooplasel usuküsimustega enam suurt asja. Igaüks on iseendale mõõdupuu, kohtumõistja ja motivaator. Sellist suhtumist on inimestel väljaspool läänemaailma raske mõista, sest ekslik ja piiratud inimene ei pruugi ilma nõuandva hääleta teha mõistlikke otsuseid. Seda on neile selgeks teinud eelkäijate elukogemus. Neile on selge seegi, et on asju, mille suhtes ei ole viisakas keelt teritada, olgu tegemist siis kas või mõne teise kultuuri iseärasustega.

Kogu lugupidamise juures Pariisis hukkunute ja nende lähedaste vastu pean nõustuma nendega, kes ei kiida heaks muslimite tõekspidamiste mõnitamist. Minagi ei ole nõus paljude tõekspidamistega islamis, ent olen kindel, et parim moodus oma seisukohti selgitada on dialoog. Dialoog tekib aga siis, kui suhtluspartneritel on üksteisele midagi öelda, kui on ühtne alus, millelt lähtuda.

Dialoog tekkis meil ajateenistuses usbekiga, kes respekteeris minu soovi saada pastoriks. Mõistmist ei tekkinud tal nende kaasteenijatega, kes korraldasid talle keretäie, kuna ta jätkas mitmetest hoiatustest hoolimata oma riituste sooritamist.

Üksteisemõistmine tekkis araablastest töökaaslastega eelmises töökohas Helsingis, kes respekteerisid minu usulisi veendumusi ega tõstatanud kunagi teemat islami ülimuslikkusest kristluse üle. Küll aga distantseerisid nad end nendest lällutavatest kolleegidest, kelle pea ainsaks elumõtteks oli vabal päeval lont korralikult põrrama panna ning kes irvitasid küüniliselt kõige üle, millega nad kokku puutusid. Kõige, välja arvatud iseenda üle.

Künism ja kritikaanlus ei ole väärtused. Nende pinnal ei või iial tekkida respekteerivat suhtumist elukeskkonda, milles viibime oma maise elu jooksul. Läänlaste ükskõiksus elu üleval pidavate ja edasi viivate väärtuste osas ei tekita muslimites mingisugust vajadust õppida lähemalt tundma läänlase hingeelu.

Üsna laialt on tuntud Ühendriikides levinud Muslimivennaskonna asutaja, peaideoloogi ja Al-Qaeda “vaimse isa” Sayyid Qutbi kogemus. Oma raamatus “The America I have seen” (“Ameerika, mida olen näinud”) kirjeldab ta õpingutel kogetut ning pidi tõdema, et see ühiskond oma põhimõttetusega ja käest läinud eneseimetlusega ei ole seda väärt, et näiteks moslem võiks sellest leida miskit, mida omaks võtta. Qutb oli muidugi radikaal, ent tema tõekspidamised kujundati läänlaste eneste poolt.

Provokatsioonid sõnavabaduse kattevarjus

Aastal 1219 viibis Assisi Franciscus koos ristisõdijatega Egiptuses, kus eurooplased üritasid hõivata Niiluse-äärset Damietta linna. Franciscus võttis ette teekonna sultan al-Kamili juurde, kes oli kuulsa Saladini, Egiptuse ja Süüria esimese sultani sugulane. Al-Kamili poolehoiu võitis ta, lükates tagasi suure rahasumma ega avaldanud nördimust nende sultani sõjameeste peale, kes olid munka eelnevalt peksnud. Al-Kamil vestles Franciscusega paari päeva jooksul hea meelega, kuigi kumbki ei suutnud teist veenda oma vaadete õiguses. Viljad tulid hiljem – kui ristisõdijad olid kaotanud kõik oma alad Palestiinas, oli frantsiskaanlaste ordu ainus, kellel lubati Jeruusalemmas pidada üleval palverändureid teenindavaid hospiitse. Sultanid olid veendunud, et Franciscuse järgijad on põhimõtetega inimesed, kelle sõna ja lubadusi võib usaldada, sest nende taga ei ole pelgalt kõikuv inimmeel.

Mõeldes Pariisis toimunu peale, tahan tuua lugejateni ühe Charles Philippe Marie Louis d’Orléans`i, Anjou hertsogi arvamusavalduse: “Ma lähen vastuvoolu emotsioonidega ning eristan end liikumisest “Mina olen Charlie”… sest see leht põlgab kõiki arvamusi peale oma isikliku. See on leht, mis sõnavabaduse kattevarjus lubab endale provokatsioone. Charlie Hebdo on agressiivne väljaanne, mis külvab vihkamist religioonide vahel, nimetades seda huumoriks. Charlie Hebdo on Euroopa ateistliku kogukonna võrdkuju, kes austuse ja vendluse asemel solvab ja sünnitab vaenu inimeste vahel sõltumata nende rassist, nahavärvist, religioonist. Seega ma keeldun osalemast Charlie’t pooldavas “vabariiklikus pühas liidus”, sest ma ei mõista, mida ma peaksin kaitsma.

Ma ei näita üles lugupidamatust hukkunud karikaturistide mälestuse vastu. Ei ole piisavalt sõnu, et väljendada õudust lehetoimetuse vastu toime pandud kallaletungi osas. Ma mõistan hukka selle barbarliku akti ja väljendan oma sügavaimat kaastunnet hukkunute lähedastele. Ma mõistan hukka selle silmakirjaliku katse tekitada ühtsustunnet inimeste seas, kes seda lehte ei ole elu sees lugenudki. Austada ohvrite mälestust – jah. Anda au Charlie Hebdo’le – ei”

Roland Tõnisson
Kuressaare Püha Nikolai kiriku preester

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 312 korda, sh täna 1)