Ene Kallas ehk Krafinna arvati aasta lõpul päriskirjanike sekka (1)

ene kallasSaarte Hääle endine kultuuritoimetaja, ütlemata produktiivne tegevkirjanik Ene Kallas (fotol), kirjanikunimega Krafinna sai läinud aasta lõpul hea uudise – Eesti kirjanike liit otsustas ta oma liikmeks võtta.

Väga suurt kadalippu liitu pääsemiseks läbima ei peagi, aga ülesandeid siiski on. Liikmeks saab nõnda, et peab olema vähemalt kaks avaldatud raamatut, kaks soovitust, elulookirjeldus ja avaldus.

Kallas võeti liitu vastu eelmise aasta detsembri teises pooles, teada sai ta sellest detsembri viimastel päevadel. Temale teadaolevalt ei ole kirjanike liidu liikmeid Saaremaal palju. “Minu meelest vist neli kirjanikku koos minuga, võin ka eksida, aga Tuulik, Uustulnd, Sulev Raudsepp.” Tõlkijate kohta ta ei teadnud.

Kallas peab liitu vastuvõtmist oluliseks. “See on ikkagi tsunftitunnustus,” märkis ta. “Sisuliselt arvati mind nende n-ö päriskirjanike hulka.”

Ene Kallas on seni välja andnud kolm luulekogu: “Teki all ja köögikardinate taga”, “Tark loom”, “Kohtu tänava vares”. Lisaks on “Elavate surnute antoloogias” kuus ta luuletust ja “kuskil on vist veel”.

Proosat on tal ilmunud kogumikes, võrguajakirja Reaktor kogumikus. Selle aasta algul ilmub ka “Täheaja” kogumikus üks ta jutt ja ka järgmises Reaktori kogumikus. “Jutud on sellised… ulmemaigulised. Jutt, mis nüüd ilmub, on vist kõige õnnestunum,” arutles ta. Räägib see Viljandi järvest kui elusolendist.

Neljas luulekogu on Ene Kallasel käsil. “Vaatasin läbi, praegu sain 40–50 avaldamiskõlbulikku, aga mu meelest on seda vähe. Pingutan ikka 100-ni, enne kui kirjastajale saadan.”

Liidu esimehe Karl-Martin Sinijärve sõnul on saartel kirjanikega endiselt veidi nõrk lugu. Esimese hooga tulevad talle Hiiumaalt meelde Ave Alavainu, Vaapo Vaher ja Agu Tammeveski. “Saaremaal on pärast Abrukadabra lahkumist Jüri Tuuliku näol lood veelgi murelikumad – juba tükk aega ootan uut põnevikku Lembit Uustulndilt ja Ene Kallas on tänuväärt tulija,” kinnitas Sinijärv. Samas on suvekodu omavaid kirjanikke saarel kindlasti rohkem, kuid siiski vähe. “Tuleb vist ikka ise saarele kolida,” arvas liidu juht.

Kirjanike liiduga on tema sõnul nõnda, et ega see miski ninapidi koos istuv huviklubi ei ole. Aga tuge ja üksteisest arusaamist leiab sealt küll. Kirjanik ei pea tema arvates ilmtingimata liidu liige olema, aga aegade jooksul on nõnda kujunenud, et vähegi asisemad tegijad on ka liidu liikmed. “Olgu nad omavahel sõberid või vainlased, teatav ühisosa on alati olemas.”

Ene oskab Sinijärve sõnul täitsa hästi sellist aruka inimese teksti tekitada. “Mu meelest on tal palju võimalusi, kuhu edasi edeneda, aga senine looming on rõõmuga loetav. Jõudu ja sarmi talle!”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 821 korda, sh täna 1)