Milleks Eestile Ruhnu saar? (13)

Milleks Eestile Ruhnu saarRuhnu asub Kuressaarest 72 km, Pärnust 95 km, Läti linnast Rojast vaid 35 km kaugusel. Meie riigi sünniaastail muudeti tollaste ruhnlaste otsusega isegi merepiiri, et see kauge Liivi lahe saar ikka Eestile jääks. 1944. sügisel lahkus saarelt 300 ruhnlast Rootsi.

Nüüd asustavad saart uued sugupõlved. Ja mitte ainult ei asusta, vaid ka hoiavad saart. Hoiavad kui strateegilist punkti suures meres. Ja saare hoidjaile pole tähtis, kas Hanso saab riigikokku või kas Tiidus jääb kultuuriministriks. See kõik on Ruhnu-kauge teema.

Jah – Ruhnu on kaugel, sest Mandri-Eestist lahutavad seda tormine meri ja udune taevas. Vahel tundub, et Ruhnu võiks toimida kui taanlaste Fäärid, mis on küll kuningriigi osa, kuid samas ka autonoomiat omav riigisaarestik.

Või hakatagi Ruhnule autonoomiat nõudma?

Saaks ehk ka ühe koha riigikokku, nii nagu fäärlased Taani parlamendis ja ahvenamaalased Soome etuskunnas. Siis suudaks ehk ka ruhnlased oma vajadused ülejäänud Suur-Eestile selgeks karjuda.

Viimatiselt visiidilt Fääridele mäletan, et Torshavni lähisaarelt toodi ka üksainus elanik kaks korda nädalas suuremale saarele poodi, et ta saaks oma ostusoovi rahuldada. Ja seda iga ilmaga. Kui nüüd lugeda aga Ruhnu lennuliini opereeriva lennufirma juhi solvunud turtsatusi tühilendude pärast, on raske mõista sellise solvumise ajendeid. Milles on süüdi kauge saare elanikud, kes ei suuda vahel ärajäänud reiside asenduslende meeles pidada ja oma broneeringuid tühistada. Kui oled kolm päeva äralendu oodanud, siis tormad neljandal ummisjalu lennuvälja poole, et suurlinna Selverisse jõuda, või vastupidi – otsustad lendamisest loobuda.

Jaa, me oleme süüdi, et ei suuda meeles pidada, et oleme broneerinud reisi reedeks, et minna Kuressaarde matusele, sest neljapäeval jäi lend halbade ilmaolude tõttu ära. Lootusetu oleks nõuda, et kadunukest hoitaks veel paar päeva maa peal, et ka Ruhnust tulijad saaksid temaga hüvasti jätta. Ja kui siis matusepäev möödunud ja lennuilm ruhnlased sellest ilma jätnud, on tobe nõuda matusejärgse päeva lennule broneeringu tühistamist. Kui unustad aga lennust loobumisest teatada, oled patune, sest riigi raha on tuulde lastud ja selle eest tuleb ka karistust kanda.

Kas peaksime endale ise karistuse välja mõtlema? Vahel tundubki, et Ruhnu elu mittemõistjad tahaksid näha saare keskel suurt karistuspuud, kuhu “patused” kinni siduda ja neid vitsahoopidega nuhelda. Unustasid lennupileti broneeringu tühistamata – 10 vitsahoopi, julgesid esitada taotluse Eesti Kultuurkapitali Saaremaa ekspertgrupile lauluansambli dirigendile toetuse saamiseks – 15 vitsahoopi, avaldad soovi saada laupäevaks toidulauale kahte apelsini – 5 vitsahoopi.

Sellises peksuhirmus ei julgekski ju enam elada. Aga juletakse.

Ka need viiskümmend, kes on otsustanud oma kodu luua kesk merd, on Eesti riigi kodanikud kõigi oma inimlike omaduste ja emotsioonidega. Aga ka soovide ja vajadustega.

Ütlete: ise te sinna kippusite ja mida te siis nüüd nõuate? Ega me nõuagi muud kui vaid inimlikku mõistmist ja pisutki võrdseid võimalusi. Ei, me ei vaja spaad, sest meil on niigi meri ümberringi. Me ei nõua ka öölokaale, sest oma ööelu suudame ise ära sisustada. Kas siis voodis kallima kõrval või rannaliival kuud vaadates. Tahaks vaid paluda arusaamist, et ka 12-ruutkilomeetrine Ruhnu saar on osa Eesti riigist. Ka seal hoitakse kodumaad, armastatakse ja abiellutakse, tehakse lapsi ja peetakse kooli. Ka Ruhnus makstakse arveid panganeti teel, surfatakse internetis jne. Ja ometi on seal midagi hoopis teistmoodi kui Suur-Eestis. Ja ka Suur-Saaremaal.

Kui saarel elab poolsada inimest, siis pead ühel hetkel enesele aru andma, kes need inimesed sinu jaoks on ja mida nad sulle tähendavad. Need inimesed on Minu SUGU. Kui sa neid omaks ei võta, oled kadunud hing. Kadunud kogu saarele. Nii nagu me ei saa valida lapsi, ei saa me ka valida kaasruhnlasi. Need on inimesed, keda ei tohi petta või lollitada. Neile ei saa vastata Kuressaare linnaametniku kombel, et me tegeleme asjaga (nii nagu siiani tegeletakse enam kui kaks kuud, et sobitada Kuressaare lennujaama bussiaegu Ruhnu lennuki ebastabiilse sõiduplaaniga). Neile ei saa vastata mõne rahafondi esindaja moel, et teie taotlus ei vasta prioriteetidele. Ruhnus toimib vaid üks prioriteet – inimlikkus.

Kui laev randub öösel, tuleb ka öösel minna sadamasse ümber laadima ehitusmaterjali, vastu võtma toidukaupa ja turiste. Solvumist öise töö pärast pole aga kellelegi näidata. Kui siis seesama ruhnlane tahab ka muuta oma keskkonda elamisväärsemaks ja nüüdisaegsemaks, siis dikteerivad Suur-Saaremaa emandad-isandad vahel oma nõudmisi, mis sageli kaugele väikesaarele ei kohandu. Küsitakse ikka, et millist mõju saab kauge saar avaldada teistele Saaremaa valdadele?

Millist mõju saab Kuressaare avaldada Ruhnule?

See, et Saaremaa pealinn plaanib ehitada konverentsikeskust, on ruhnlasele vähetähtis. Kui tulevikus toimubki glamuurses keskkonnas mõni põnev kontsert või seminar, ei jõua ruhnlased sinna võib-olla ka parima tahtmise juures. Sest lennuk ei lenda ja laev ei sõida. Ja kui siis ruhnlased plaanivad mõne projektiga oma koda rajada, küsitakse, mis Saaremaal sest. Või polegi Ruhnu Saaremaa?! Vahel loetakse Saaremaa omavalitsuste liidu juhatuse koosolekulgi Saaremaa valdu soravalt üles, jättes Ruhnu paraku välja.

Kui aga viis päeva järjest möllab marutuul ning saarelt lahkujad ja saarele sõitjad peavad harjuma teadmisega, et viie päeva jooksul polegi võimalik kuskile poole liikuda, tekib küsimus, kas Ruhnu saar on ikka Eesti Vabariigi osa, kuhu ei ole võimalik 24 tunni jooksul jõuda?

Ruhnu vähem kui 60 elaniku seas pole ühtegi abivajajat ega sotsiaaltoetuse nõutajat, sest paarikümneeurone toetus ei ole ruhnlasele väärikusekohane. Ise peab hakkama saama! Kui siis mõnest fondist lisaraha hakkad küsima, selgub, et kauge saare idee ei paku väärtust kogu maakonnale. Kuidas saab kauge saar, kuhu pääseminegi on äraarvamatu, pakkuda midagi pidevalt toimivat ülejäänud suurele Saaremaale? Aga sellised on kord juba rahastusprogrammide juhendid ja nende truud järgijad. Mis siis muud, kui kuulutada Ruhnu eraldi maakonnaks?!

Jah, Ruhnus peab kõik olema duubeldatud! Kõik see, mida on Eestis üks, peab olema ka Ruhnus. Ruhnlased ei saa jagada teiste valdadega ei kooli, hooldekodu, bussiliine ega muudki. Seda eelkõige kauge asukoha tõttu. Ja mis veel valdade ühinemisest rääkida!

Meenub sõjaaegne Laadoga järve elutee, mis on muutunud reaalseks ka Ruhnu eksistentsis. Kui see nn elutee aga katkeb, ei aita ei karjed ega kirjalikud pöördumised.

Kas sina saaksid Ruhnus hakkama? Ilma euroliidu projektitoetuseta, ilma Kuressaare–Tallinna bussiliinita, ilma Georg Otsa spaata ja ilma Rimita? Kui saad, siis saad hakkama ka Ruhnus. Siis saad hakkama ka Eestis! Jaa, sest Ruhnu on veel Eesti ja seal elavad eestlased! Ja kõigeks selleks ongi meile Ruhnut vaja. Et püsiks Eesti! Saa ometi sellest aru!

Jaan Urvet
Ruhnu vallavanem

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 379 korda, sh täna 1)