Suur maa, suured asjad: Vabadust kaitseb vabadus (2)

Ma ei pruugi nõustuda sellega, mida sa ütled, aga ma olen valmis surmani kaitsma sinu õigust seda öelda. Neid suure prantsuse valgustaja Voltaire’i sõnu tuletasid kolmapäeval ilmselt paljud meelde. Sõnu, milles kajastub väga hästi see, mida eurooplased peavad enesestmõistetavaks. Sõnavabadus on põhivabadus, üks olulisemaid vabadusi üleüldse.

Pariisis tegutseva satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses korda saadetud koletut kuritegu, 12 inimese tapmist, on raske uskuda. See esimese hooga šokeerib, seejärel vihastab. Siis tekib tühi tunne, abituse tunne. Ja viimaks tulevad hirm ja lootusetus.

Mida me peaksime tegema? Kapselduma igaüks oma nurka? Vaikima ja lootma, et ehk läheb radikaalsus meist mööda – nagu vürst Sidrun Gianni Rodari lasteraamatus “Cipollino seiklused”, kes kukkus peadpidi sõnnikuhunnikusse ja mõtles, et seal on vaikne ja soe oodata, kuni segased ajad möödas?

Minu meelest peaksime mõtlema hoopis vastupidi. Peaksime olema oma vabadusi kaitstes meelekindlamad kui kunagi varem. Mõistma, et taoliste ekstreemsete tegudeni viib just suletus, piiratus, harimatus, õiguste puudumine, vaesus. Ja meie parim ennetus saab olla võitlus kõige sellega.

Olukorras, kus meil endal on oma igapäevaste asjadega palju tegemist, võib olla mõnigi kord raske mõista, miks tuleb tähelepanu pöörata mingitele meie jaoks geograafiliselt kaugetele maadele ja kultuuridele. Miks on nii tähtis, et Euroopa Liit ometi kord suudaks ühisel välispoliitilisel häälel rääkida Lähis-Idast. Me ju jagame põhilisi väärtusi sarnaselt.

Pingekolded ja sõjalised konfliktid Süürias, Liibüas, Iraagi territooriumil… Islamiriigi verine esiletõus äsja lõppenud aastal. EL-i liikmesriigid lihtsalt peavad neist tulenevaid probleeme tunnetama ja lahendama ühiselt. Euroopa Komisjoni naabruspoliitika ja laienemisvolinik Johannes Hahn rääkis äsja intervjuus BNS-ile, et Balti riike ähvardab põgenike laine. Ma ei tea, kui pikka ajalist perspektiivi Hahn silmas pidas, kuid voliniku jutt on igal juhul tähelepanu vääriv. Lagunev laev, mis kannab endas Vahemerel sadu põgenikke, pole ainult Malta ja Itaalia mure, vaid peaks olema ka Soome ja Eesti mure.

Ka sõda Ukrainas näitab, et kuigi Euroopa on ühtsuse suunas astunud, on need sammud olnud aeglased ja meenutavad rühkimist läbi tuisu. Ühel hetkel meelitab keegi meid ulualusega… Teatud tingimustel. Meid meelitatakse mingisse onni.

Korraks on soe, koldes põleb tuli. Siis, ärgates, on leek kustunud, onni seinad lasevad tuult läbi. Ja need, kellega me koos tuisus käisime, on kadunud.

Äärmuslased ajavad vaadetest sõltumata üht asja. Ja neid rahastatakse tihti ühest ja samast allikast. Nende keskne huvi on lõhkuda meie liite, murendada ühisväärtusi, suruda peale oma tingimused. Me räägime sageli, millist riiki me tahame ning et see ja teine asi on valesti korraldatud. Kuid me ei vahetaks oma õigusi ja vabadusi mitte mingi uut tüüpi orjuse vastu.

Euroopas teevad paljud ajakirjandusväljaanded teistsuguseid valikuid, kui seda on teinud Charlie Hebdo. Kuid me kaitseme viimase veretilgani vaba eneseväljenduse õigust. Me ei taha, et see, mille me oleme ühiselt üles ehitanud, kokku variseks.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 165 korda, sh täna 1)