Lapsed liigutavad end aastatega aina vähem

Tervise Arengu Instituudi osalusel läbi viidud üleeuroopaline laste terviseuuring IDEFICS näitas, et Eesti laste kehalisest aktiivsusest ei piisa hea tervise säilitamiseks. Sama meelt on Saaremaa koolide kehalise kasvatuse õpetajad ja treenerid, kes leiavad, et lapsed liigutavad end aina vähem ning suurem osa nende vabast ajast möödub nutiseadmeid näppides.

Virge Treiel, Saaremaa ühisgümnaasiumi kergejõustikutreener:

Olen selle uuringu tulemustega sada protsenti nõus. Sel laste ja noorte vähese liikumise teemal on räägitud ju aastaid. Nagu ka sellest, et kaitseväkke minevate Eesti poiste füüsiline tase jääb aina nõrgemaks.

Võistlussporti on lastega väga raske teha – nendega tuleb teha sellist tööd, et nad jaksaksid ennast lihtsalt püsti hoida.

Mulle tundub küll, et lapsed jaksavad aasta-aastalt üha vähem. Öeldakse küll, et laste kaugushüppe- ja jooksutulemusi ei tasuks mõõta, aga see näitab ikkagi füüsilist võimekust. Arvan, et need tulemused on väga oluliselt langenud.

Kui vaatan meie kooli kergejõustikurekordeid, siis uusi küll on, ent väga paljud meeste rekordid ja ka naiste rekordid on inimeste nimel, kes on praegu minust vanemad.

Seda, et lapsi, kes trenni tulevad, aina vähem oleks, ma õnneks öelda ei saa. Neid on palju, aga lapsed, kes minu juurde trenni jõuavad, on üldse väga aktiivsed. Nad tegelevad kõigega ja on ehk ka füüsiliselt aktiivsemad. Samas arvan, et neid, kes end üldse ei liiguta, on ka palju.

Miks lapsed-noored end liigutada ei viitsi, teavad vist kõik: põhjuseks on liigne arvuti ja telefoni kasutamine.

Nutitelefonid on olukorra minu meelest veel hullemaks teinud. Vanasti liiguti koolis palju vähemalt vahetunni ajal, sest muud teha lihtsalt ei olnud. Nüüd näpivad õpilased aga ainult oma telefone.

Mis aitaks, et noored jälle liikuma hakkaksid? Selgitustööd tuleks teha eelkõige lapsevanematele – nemad vastutavad oma laste eest. Lapsed ju ise endale ei ütle: pean end liigutama, muidu jään varsti haigeks. Nad ei oska seda ette mõelda.

Võib-olla tuleb ka riigi hariduspoliitikas midagi muuta.

Kindlasti oleks abi sellest, kui igas koolis oleks iga päev ehk viis korda nädalas kehalise kasvatuse tund. Praegu on ainult kaks ja seda on ikka väga vähe.

Mida rohkem erinevaid tunde, seda parem – olgu see tantsimine või ükskõik milline liikumine. Sest seda, et tööst väsinud lapsevanem läheb õhtul oma lapsega kuhugi liikuma, ma ei usu.

Monica Kallas, Kihelkonna põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja:

Olen selles uuringus väidetuga täitsa nõus. Kadunud on just see, et lapsed vabal ajal pärast tunde-trenne end liigutaksid.

Väga vähe viibitakse õues ja kui vanasti mängiti rahvaste palli vaata et igas õues, siis sellist asja enam ei ole.

Pärast tunde käivad peaaegu kõik lapsed trennis, korvpalli ja jalgpalli mängimas ning spordiringis, aga väljaspool organiseeritud tegevust, ise, sporti paraku ei tehta. Pigem istutakse arvuti taga ja tegeletakse oma nutitelefoniga. See on muidugi hea, et enamik lapsi siiski jalgsi kodu ja kooli vahet käib.

Ülekaalulisust on laste seas õnneks vähe, aga füüsiliselt on nad kindlasti nõrgemad kui kümme-viisteist aastat tagasi. Suudavad-jaksavad vähem, ka tulemused on nõrgemad.

Kui vaadata kas või meie kooli edetabelit, siis sinna tuleb praegusel ajal väga vähe rekordiparandusi. Tõsi, meil on ka lapsi suhteliselt vähe.

Gabriel Sepp, Kuressaare gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja:

Praegustel lastel ja noortel on ilmselt kõige rohkem – tänu nutiseadmete kasutamisele –arenenud pöidlalihased.

On teatud klasse, kes käivad ka pärast tunde-trenne näiteks palli mängimas, aga on ka neid, kes ei käi. Kui klassis on usin spordimehest eestvedaja, siis tulevad teisedki kaasa.

Võrreldes selle ajaga, mil ma ise kakskümmend aastat tagasi koolis käisin, on statistilised näitajad ikka kõvasti kehvemaks jäänud: kaugushüppes miinus meeter, kõrgushüppes miinus pool meetrit. Füüsilised näitajad on poole võrra langenud.

Lahendus oleks ehk see, kui lapsed ei saaks enam oma telefonis ja arvutis olla. Kogu aja võtavadki ära arvuti, telefon ja telekas. Ega ainult lapsi süüdistada saa, selline on meie praegune ühiskond.

Urve Vakker, Lümanda põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja:

See, et lapsed ei liiguta end piisavalt, on igivana teema.

Kui ka oma lapsepõlve arvestada –olen peaaegu viiskümmend aastat spordiga tegelenud –, seega mingi ülevaade mul sellest asjast on.

See, et lapsed füüsiliselt aina nõrgemaks jäävad, pole maal ehk nii märgatav, küll aga linnades – vähemalt selline mulje on mulle jäänud küll.

Inimkond on pidevalt püüelnud mugavuse poole, et vähendada liikumist ja kehalist tegevust. Et oleks lihtsam.

Nüüd, kui oleme selle mugava olemise saavutanud, mõeldakse aga välja seadmeid, et saaks inimese uuesti liikuma.

Inimese areng ja tervis sõltub ju liikumisest. Kui end ei liigutata, läheb tervis käest.

Mina oma õpilaste üle õnneks kurta ei saa. Meie kooli lapsed mängivad jalgpalli.

Kahekümne aasta eest hakkasime sellega tegelema, kuna seal saab joosta, ilma et peaks kilomeetreid lugema. Saab vahepeal puhata ja jälle joosta, rõõmsalt palli taga ajada.

Tunnis liigutavad meie kooli lapsed end palju, aga just individuaalne entusiasm on vähenenud. Et ka väljaspool tundi ise harjutataks ja mängitaks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 229 korda, sh täna 1)