See traagiline naljakas kooliaeg (7)

Mida kaugemale jäävad lapsepõlv ja noorus, seda rohkem hakkad neile aegadele tagasi mõtlema. Meenuvad õpetajad, kellest paljusid enam pole, head klassikaaslased ja juhtumised, mis nüüd tunduvad naljakatena, kuid tookord olid lausa traagilise maiguga.

See oli teises klassis. Meil oli klassivend, kes oli sündinud sügisel ja saanud sellega aasta pikendust. Kuna poiss oli lahke kasvuga, st võttis hoolega pikkust, siis oli ta meie kõrval nagu mastipuu ja meie kui päkapikud.

Kuna algklassides oleneb palju kodusest õpetamisest ja kontrollist, siis on see kohe ka lapse õppeedukuse pealt näha. Poisi ema töötas laudas, kus sel ajal oli kõik veel käsitsi töö, nii loomadele vee ja heinte vedamine kui ka sõnniku altloopimine ja laudast väljavedu.

Isa töötas saekaatris ja nii olid õhtuks mõlemad töölt tulles surmväsinud ega suutnudki enam poissi õpetada.

Põrnikad põrisesid aias

Paistis, et poiss oli ka suhteliselt kõva peaga ja oleks tahtnud korralikku kontrolli ja abi, kuid seda polnud, ja nii olid poisi hinded ka sellele vastavad. Peab aga ütlema, et suurem osa olid neist siiski kolmed, aga kusagil ta meist maha jäi ja teise klassi sattus.

Mul on meeles vene keele tund, mis toona tundus mulle igati ülekohtune ja paha, kuid seal õpitud sõnad ja laused on jäänud meelde kogu eluks.

Õppisime susisevaid häälikuid ja vene keeles neid ikka on. Paistis, et isegi õpetajale endale ei olnud asi sugugi suudmööda, aga mis sa hing hädaga teed, lastel pidid need selgeks saama.

Õpetajal olid peast eemale hoiduvad kõrvad, mida ta juustega varjata püüdis – juuksed olid klambrite ehk nallidega üle kõrvade kinni pandud.

Õppimisel oli just lause “põrnikas põriseb aias”. Õpetaja sättis kaua oma suud, enne kui püüdlikult hääldas: “Žuk žuzit v sadu.”

Ta nägi selle põristamisega nii ränka vaeva, et klambrid pea väristamise peale juustest pääsesid ja kõrv tuli juuste alt välja. Suur kõrv oli. Õpetaja püüdis kohmetult kõrva uuesti juustega katta ja tähelepanu eemale juhtimiseks käskis meil hääldust korrata.

Põrisesime üksteise võidu, kuid siis lasi õpetaja meil ükshaaval hääldada. Klassivend oli aga hõivatud mingi muu asjaga ja hääldamisest eriti osa ei võtnud, ometi pani ta tähele, millest jutt käis.

Kui siis küsimise järjekord temani jõudis, kargas poiss püsti ja käratas üle klassi: “Suksu sita sadu!” Olime kõik naerust lämbumas, aga ju mina ikka kõige valjemini naersin, sest õpetaja käsutas mind püsti seisma. See oli minu jaoks hirmus ülekohus ja varsti lahistasin ma nutta. Õpetaja lubas mul istuda, kuid olin nii õnnetu, et ülejäänud osa tunnist läks kurvastamise peale.

Siis algasid ettevalmistused nääripeoks. Hea tava oli see, et iga klass valmistas ette mingi esinemisnumbri. Meie tantsisime. Moodustati paarid, mind pandi kokku selle poisiga ja õppimine läks lahti.

Paaridest tehti ring ja õpetaja hakkas laulma: “Eit oli ees väravas, taat oli taga tänavas…”, ning meie seadsime püüdlikult samme: kand-varvas, üks-kaks-kolm jne. Minu paariline ei paistnud eriti musikaalne olevat ja niimoodi jäime sageli teistele jalgu.

Tants kui rist ja viletsus

Tal oli nii palju suurem jalanumber, et kandis juba meestekingade moodi kõva tallaga kingi ja need kolisesid põrandal kangesti. Pealegi ei astunud ta tasa ja graatsiliselt, nagu õpetaja tahtis, vaid konkis tugevasti jalgadega vastu maad.

See tantsu õppimine oli üks rist ja viletsus ja ma ei olnud sellest üldse vaimustuses. Vahepeal puudus poiss koolist ja mul oli teine paariline ning see tants oli hoopis teine tubakas, aga vahetult enne pühi sai poiss terveks ja peo ajaks oli mu oma partner tagasi.

Tuli siis pidu kätte ja meie järjekord esineda. Hing värises sees. Algul läks kõik hästi, kuni kas keegi pani talle nimelt jala taha või jäi ta oma suurte kingadega ise kusagile kinni, igatahes ristseliti ta laval keset tantsu lendas.

Kõik oli segamini ja teised komistasid meile otsa ning tantsust sai üks suur külakuhi, mille keskel mina kui häbipostis püsti seisin. Terve saal naeris ja plaksutas. Kui mu jalad liikuma hakkasid, siis lendasin kui kuul lavalt alla ja peadpidi ema sülle nutma.

Teised alustasid tantsuga uuesti ja kuna segajaid enam polnud, siis lõpetasid suure aplausiga. Ma olin nii õnnetu ja vihane. Ema aga naeris, lohutas ja ütles, et tegelikult oli see lõbus vaatepilt ja nad olid algul arvanud, et nii pidigi olema. Kuidas sa last ikka trööstid ja juhtunu võis tõepoolest naljakas olla.

Poiss läks pärast sõjaväkke. Ma ei tea, kuidas ta seal vene keelega hakkama sai, kuid räägiti, et neil eesti poistel, kes susisevaid häälikuid kuidagi omaks ei võtnud ja öeldud ei saanud, kästi raporteerides, kui teised ütlesid “Služu sovetskomu sojuzu”, öelda “Luusin metsas, söön juustu”. Karta on, et ka minu klassivend ütles sama.

Ingrid Holm
Orissaare valla elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 525 korda, sh täna 1)