Milline võiks olla väikese lapse uusaastasoov?

milline võiks olla vaikese lapse uusaastasoovAastavahetus on juba sellepärast väga imepärane aeg, et kogu vana ja halva saab seljataha jätta ning minna uuele vastu puhta ja paremana. Pole mingi saladus, et sel ajal on inimesed pilgeni täidetud uute ootuste, soovide ja unistustega.

Paraku on täiskasvanud inimesed harjunud väga kergekäeliselt lubadusi andma, eriti teistele, mõtlemata, kas need lubadused kuuluvad täitmisele või mitte.

Eriti on lubaduste väljahõikamine moes sotsiaalvõrgustikes ja seotud ikka enda paremaks muutmisega. Väga levinud uusaastalubaduste TOP kolme kuuluvad näiteks endiselt kaalust allavõtmine, suitsetamise mahajätmine ja mõne olulise suhte kordaseadmine.

Kui endale antud lubadus millegipärast täitmata jääb – “no ei olnud ikka nii palju tahtejõudu” –, siis ei juhtu sellest ju midagi hullu. Soovitu jäi seekord lihtsalt saavutamata. Kui oleme aga midagi lubanud väikesele lapsele – ehk isegi korduvalt – ja selle lubaduse täitmata jätnud, pole see just kiiduväärt.

Kas suudad lubatut täita?

Väikesesse hinge ladestuvad täiskasvanu täitmata lubadused kiht-kihilt väga kergesti ja sellest tulenevad pettumused. Need moodustavad nagu liivaterad kuhja, millesse laps aja möödudes võib kinni jääda. Nii võib vanem ühel päeval avastada, et oma laps on muutunud usaldamatuks ja võõraks.

Et seda vältida, tuleks meeles pidada: lapsele midagi lubades peab olema ettevaatlik ja ettenägelik – kas ikka suudetakse lubatut täita? Ehk oleks targem huupi loobitud lubadusi hoopiski vältida?

Lapsevanemate ütlused “Oi, ma unustasin” ja “Sorry, ei jõudnud” kuuluvad kahjuks juba igapäevaste fraaside hulka. Rääkimata sellest, et lastelegi tundub juba, et kõigil on kogu aeg kiire. Kas mõne lapsevanema uusaastalubaduste hulka kuulub ka lubadus veeta edaspidi rohkem aega koos oma lapsega, ma ei tea. Väikese lapse unistuste hulka kuulub selline soov küll kindlasti ning et ema ja isa oma lubadustest ka kinni peaksid ja tema jaoks päeva jooksul tõesti aega leiaksid.

Küllap täitis äsja möödunud jõuluaeg paljude laste soovid nii päkapikkude kui ka jõuluvana toodud kingituste näol. Mis saabki väikesele poisipõnnile või tüdrukutirtsule veel rohkem rõõmu valmistada kui meeltmööda mänguasi.

Samuti teab iga lapsevanem, et lapse elevuse nägemine kingipaki avamisel on kauneim emotsioon kogu pühade virvarris ja sellest vaatepildist ei taha naljalt loobuda keegi.

Õige pea märkame aga, et pelgalt asjad ei ole need, mida lapsed vajavad. Rohkem kui ihaldatud lelusid, soovivad nad oma ema ja isaga koos olla. See ei tähendagi alati aktiivset koos tegutsemist ega seda, et peab ilmtingimata kuhugi minema.

Olulisim lapse jaoks on tunne, et tema jaoks ollakse olemas. Need lapsed, kellele vanemad on oma aja asemel kinkinud lõputul hulgal asju, tegelikult ju õnnelikud ei ole. On üsna tavaline, et väikelaps tuleb oma asjadega sageli mängima just elutuppa, kus on ema ja isa. Pere tillukesed eelistavad aga uhketele beebileludele mängida pottide-pannide, purgikaante ja taignarulliga, kui emme köögis süüa teeb.

Mõni põngerjas vajab isa või ema mängukaaslaseks, sest üksi ta lihtsalt mängida ei oska või ei julge, teisele piisab aga vaid vanemate lähedalolekust ja mängul on kohe teine minek.

Just lapsepõlves kogetud turvalisus annab tõuke edaspidise enesekindluse tekkimiseks. Kui vanem aga kogu päeva jooksul oma väikese lapse jaoks aega ei leia ning vaid tõrjuvaid korraldusi jagab: “Mine mängi ise!” ja “Pärast mängime, praegu pole mul aega!”. Või veelgi kurvem – laps veedab suurema osa oma ärkveloleku ajast lasteaias või kellegi teise seltsis. Siis pole vanemal ka aastate pärast oma teismeliselt lapselt oodata muud kui “Ära sega!”.

Kõikvõimalikud nutiseadmed ja moodsad elektroonilised masinad kuuluvad juba nii või naa uue põlvkonna kasvatamise juurde. Näiteks uinutab beebi magama voodi kohal keerlev ja laulev karussell, paariaastased toimetavad telekapuldiga ja viieaastased saavad kingituseks tahvelarvuti. Kuhu jäävad aga igapäevased kallistused, põsemusid, süles istumised, käest kinni jalutuskäigud ja unejutu lugemised, võiksid õhtul voodisse pugedes küsida vist küll päris paljud lapsed.

Laps tahab liikuda

Samuti on omamoodi nukraks muutunud pilt lapse iseseisvumisega seotud toimingute osas. Ühest küljest ootab iga lapsevanem oma tillukese kasvades seda päeva, mil laps hakkab kõndima, aga kõndimisoskuse omandanul ta järsku vabalt liikuda enam ei lase. Nii kui laps virisema hakkab ja kõndida ei taha – kohe sülle või vankrisse!

Sama lugu on riietumisega. Ühelgi vanemal ei jää nägemata 2–3-aastase inimesehakatise ise-periood, mil iseseisvalt pannakse selga ja jalga kõik vajalikud riideesemed, olgugi et vahel tagurpidi. Uskumatuna tundub aga, et veidi aja möödudes, kui lapsel on eneseteenindamise oskused justkui välja kujunenud, hakkavad vanemad lapse iseseisvumist takistama.

Tuntud eripedagoogi ja koolitaja Ülle Kuusiku sõnul tassivad vanemad lapsi süles lasteaia vahet nagu pakiveoga tegelevad inimesed: ikka “pakike” riidesse, süles autosse, lasteaeda, siis “pakike” riidest lahti, seejärel üleandmine. Pärast kõik vastupidises järjekorras ja koju tagasi. Väikesi lapsi sõidutatakse autos nii palju, et nende liikumisvajadus on vanemate poolt juba ammu pärsitud. Pole siis ime, et väikelapsed kaubanduskeskuste pikkades koridorides ja avarates ruumides peetavatel üritustel oma “hullumeelseid ringe” teevad. Lasteaia õueaeg ega liikumismängud ei suuda lapse kõiki energiavarusid kulutada. Liikumisvõimalusi peab lapsele pakkuma ka perega veedetav aeg.

Vahva on vaadata mõnuga rassivaid jõnglasi oma vanematega meie linna spordihoones, tervisepargis või kergliiklusteedel. Pahatihti jäävad need hetked aga osal peredel olemata juba seetõttu, et ei viitsita end kodust välja vedada. Paljudes peredes mööduvad laste õhtutunnid teleka ees ja arvutiga. Hiljem imestame, miks on meie laste hulgas nii palju ülekaalulisi rämpstoidusööjaid või inimsuhete vastu ükskõikseid arvutimängusõltlasi.

Väikelastes pulbitsevad aga päevased emotsioonid ja meeletu energia ning nad jookseksid, hüppaksid ja liiguksid kõikvõimalikul viisil, kui emme-issi ainult viitsiksid neid õhtuti õue viia.

Tegelikult meeldib väikestele lastele ka see, kui neile on selgeks tehtud reeglid, mida tohib ja mida mitte, sest see teeb lapse elu lihtsamaks. Kindlasti ei maksa aga arvestada sellega, et lasteaias omandatud reeglid kehtiksid ka kodus. Sellest hetkest, kui vanem astub lasteaia garderoobi ja rühmauks sulgub, hakkavad kehtima kodus kokkulepitud reeglid.

Nii olemegi kokku saanud väikelapse uusaastasoovide rea: iga laps tahab liikuda, maailma avastada, ise riidesse panna jne – kui me ainult lubaksime tal seda teha –. ning mis peamine: iga laps tahab asjade ja lubaduste asemel pigem vanemate aega ja armastust.

P.S. Need täiskasvanud, kes seda lugu lugedes end puudutatuna ei tundnud, on lihtsalt väga head lapsevanemad.

Piret Kaasik
lapsevanem ja lasteaiaõpetaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 168 korda, sh täna 1)