Mõtisklus ajast ja rahast (2)

Mõtisklus ajast ja rahastEt raha on lahe, pole vist üllatus. Kui raha on, saab selle eest igasugu asju, kui teda pole, võib igasugu asjadest ilma jääda. Nii on asjade suhtes tundlikumad inimesed arendanud välja eelarve pidamise kunsti, millega saab raha tulemist ja minemist kontrolli all hoida. Eesti kontekstis pole küll suuremat vahet, sest nii rikkaid, kes suudavad eelarve pidamisega midagi sisulist saavutada, on vähe ning nemadki naljatavad isekeskis, et on maailma mastaabis vaesed. Kui tahta eelarve pidamise abil rikastuda, peab arveldamise ja rikastumise materjaliks valima midagi muud kui raha.

Raha asemikku tuleb osavalt valida

Kergesti ununev tõdemus, et raha on õnnelikuks saamise vahend, mitte eesmärk, annab lootust. Kui valida selle asemikku osavalt, võib paugupealt rikkaks saada, ilma et raha ülepea vaja oleks.

Proovigem hakatuseks arveldamisele allutada veel üht tuntud ressurssi – aega. Time management, ajakasutus ehk popis toortõlkes “ajajuhtimine” on palavalt armastatud ja jõuliselt haibitud kunst. Hea ajajuht kontrollib, millele ta aega kulutab, millele mitte ja mille arvelt aega sootuks juurde võidab. See on suurepärane, aga füüsika poolt vaadates ei püsi niisugune korraldus hästi koos. Füüsik teab, et aeg antakse kõigile kohe kätte ning selle ühetaolist ja kõigutamatut kulumist saab ainult nentida. Ainus, mida inimene kontrollida võib, on aja kulumise käigus tehtavate toimetuste hulk.

Ajajuhtimise rahvamaratoni võitja ei ole mitte see, kellel on suremise hetkeks kõige rohkem aega, vaid see, kes on suremise hetkeks kõige rohkem teinud. Niisiis oleks selle kunstiliigi täpne nimetus saginajuhtimine. Et hakata end nägema aja juhina, kes võtab vastu vihjeid aegruumi teljeks olevatelt tööülesannetelt – selleks peab küllap olema parasjagu ettevõtlik inimene. Tõsi – ajajuhtimise kunsti harrastavad inimesed, kes on natuke palju ette võtnud.

Kaugenedes füüsikast veelgi, võiks ajavoogusid siiski kontrollile allutada. Näiteks võib kujutleda mõttelist ajamahutit, kuhu koguneb aega, kui see on hästi veedetud, ning kust aeg voolab välja, kui see on halvasti veedetud.

Tõsi, see kujutluspilt pole piisavalt loogiline isegi selleks, et iseendaga mitte vastuollu minna, aga pole hullu – nii see füüsikast kaugenemine käib. Õigupoolest hakkab siin tekkima mõnu ja kannatuse eelarve, aga kuna praeguse mõtiskluse käigus mõõdame mõlemaid hõivatud aja pikkusega ja “aeg” on läbikäinutest kõige lühem sõna, siis pole midagi parata, jääb nagu on. Hea uudis on, et niisugusel ajavannil on nii miinus- kui ka plusskomponent. See külgemonteeritud sarnasus rahaarveldusega võimaldab selle kallal kasutada igasuguseid mõttekäike, mida muidu kasutatakse raha kallal.

Iga tehing, mis kasvatab raha hulka, on hea tehing. Iga minut, mida on olnud mõnus veeta, on hea minut. Tehing, mis raha hulka kahandab, on halb, nagu ka minut, mis on pühendatud rängale mittenauditavale tööle. Kui mingis ajaühikus, näiteks aastas või kuus või nädalas on rohkem minuteid mõnuledes veedetud kui kannatades, on ajaraamatupidamine plussis, kui teistpidi, siis miinuses, ning kusagil seal vahepeal tasakaalus.

Puhkusereisi mõttekuse arvutus käiks nii, et reisile kulunud aeg on plusskomponent, aga selleks tarviliku raha kogumisele kulunud aeg miinuskomponent. Kui puhkuseks raha kogumine võtab rohkem aega kui puhkamine, siis, kole küll, on see üks rumal lugu olnud. Kui mitte, on olnud tark tegu.

Kaheksast viieni töötamise tasuvust saaks arvutada, kui panna ühele poole tunnid, mis pühendatud tööl olemisele, sinna jõudmisele ja sealt pääsemisele, ning teisele poole tunnid, mis noist eelmistest üle jäävad. Kui aastabilanss jääb negatiivseks, on tegemist viletsa eluga, kui positiivseks, siis mõnusaga.

Vaadelgem seda dünaamikat ligemalt. On lihtne kogeda, et täpselt sama tegevus võib varieeruda meeldivast ebameeldivani. Jalgrattasõit võib olla lemmiktegevus, aga kui parasjagu vihma sajab või kõht valutab või pole lihtsalt tuju, ei ole rattasõit üldse mõnus. Soojamaareis võib olla kirjas mõnu etalonina, aga võib olla ka täidetud ebameeldivate kogemustega. Ning vastupidi – isegi tööl võib midagi hästi minna. Näiteks antakse ootamatult ülesanne, mida tahakski parasjagu teha.

Ajaeelarvet koostades saab tõepoolest lähtuda ainult erineva täpsusega oletustest, sest keegi ei tea ette, mis talle ühel kättejõudval ajal parajasti mõnusana ja mis nõmedana tundub. Oletada võib, aga kindlalt ette ei tea.

Naudingu ja kannatuse labiilsus peaks andma ka võimaluse neid igasugu trikkide ja nippidega üle kavaldada. Ebameeldivana tunduva tegevuse saab organiseerida endale meeldivaks, näiteks oodates ära, kuni tuleb selle tunne, või võttes selle tegemisele kaasa midagi toredat, nagu lemmikmuusika või lemmikriided või tont teab mida. Võib veel välja tulla, et ajal, mil tuju on vilets, on kaval teha ebameeldivaid töid, kuna see aeg on niikuinii hukas ja nõndaviisi saab kannatamisele või ärakannatamisele kuluvat aega kokku hoida. Keldri koristamine ehk mõni muu töö, mille tegemise tuju väheneb lõputult sellele mõeldes ja hakkab kasvama alles tegemise käigus, annab võimaluse olla ajavoogude majandamisel lausa hirmuäratavalt kaval, kui see ette võtta.

Ka ajal on kohustuslikke väljaminekuid

Nagu rahal, on ka ajal mõningaid eripärasid, näiteks kohustuslikud väljaminekud. Elektri eest peab raha ära andma ning õhtul peab hambaid pesema, muidu tuleb jama.

Veel on mõlemas investeeringud: kaval ärimees kulutab raha nii, et natukese aja pärast saab ta rohkem tagasi. Kaval ajakasutaja kulutab väikese aja, et eemaldada oma ümbrusest mõni häiriv asjaolu, ning võidab sellega tunde kuni kuid rahulikku mõnulemist.

Liiga kaval ärimees planeerib aga oma suure tulu aega, mis, nagu vahepeal selgub, ei jõuagi kätte; liiga kaval ajakasutaja jätab kogu oma puhkamise ja lõbutsemise vanusesse üle 60 ning muidugi mõista sureb kurnatusse vanuses alla 50. Ning need olid ainult need eripärad, mis paugupealt meelde tulid.

Muidugi on ajavahemike kogupikkused ainult üks võimalik õnnelikkuse vahend, raha hulgaga võrreldes ehk tsipakene eesmärgile lähemal, võib-olla mitte sedagi. Näiteks ei seleta ajavahemike võrdlemine mitte kuidagi martsipani, mille tegemiseks kulub kolmveerand tundi ja nautimiseks mõni minut või vähemgi. Martsipani seletamiseks on ilmselt vaja lisada mõnu intensiivsuse mõõde. Aga mis sellest kõik veel tuleneb ning kas seegi ligemale viib. Oh taevas, mis kõik veel peab välja mõtlema. Õnneks talvepuhkus kestab veel natuke, nii et äkki jõuab.

Oliver Parrest
Anseküla elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 419 korda, sh täna 1)