Tõmba hinge, hea inimene

Tõmba hinge, hea inimeneHea inimene, kuidas Sa tunned end täna, kui jõuluõhtu on juba käeulatuses? Oled Sa rõõmus, sest tuleb mitu vaba päeva? Oled Sa väsinud, sest enne pühi pidid tööl rabelema rohkem kui tavaliselt? Oled Sa elevil, sest jõuluks koguneb pere ühe katuse alla kokku? Oled Sa tüdinud, sest veetsid nädalavahetuse kaubandust kammides, otsides viimaseid kingitusi – aga poes oli inimesi palju, õhku vähe ja palav ka?

Mul juhtus, et olin terve nädalavahetuse kodus haige. Ei midagi ülearu hullu – lihtsalt nina kinni, kurk kähe, palavik… Et miks ma seda Sulle kirjutan? Sest mulle tundub – tundub, ma pole ju arst –, et sel on pühadega seos. Jäin haigeks, kui kõik oluline, mis enne puhkust vaja teha, sai tehtud. Huhhh, pingelangus! Ja – kõps, tõbi kallal!

Ma armastan inimesi ja näen Eestis tohutult tublidust. Inimesi, kes käivad töö kõrvalt koolis või lühematel kursustel, et õppida juurde midagi, mis neile kasu ja loodetavasti ka rõõmu toob. Inimesi, kes panustavad oma aega, et teha vabatahtliku tööd. Projekte, mis tehakse ära kodanikualgatuse toel. Tragisid väikeettevõtjaid, kes püüavad oma toredate toodetega läbi lüüa. Palju-palju inimesi, kes lihtsalt teevad oma igapäevast tööd – aga kohusetunde ja pühendumusega, mis torkab silma. Taolises tegutsemises on positiivset jõudu.

Kuid palju märkan sedagi, ja Sina kindlasti ka, et püüdes olla tubli, on vahel raske rihtida, mis tempos Sa päevad läbi askeldad. Et tihti juhtub – teed korraga mitut asja. Siis helistab veel keegi, palub midagi. Mõttes oled juba neljanda-viienda-kuuenda kohustuse juures, millega peaks tegelema.

Suurim rabelemine on alati aasta lõpus. Eile kohtusin ühe tubli tuttavaga, kes tuli tööasjus nõu küsima. “Hea meelega räägiks pikemalt juttu, ammu pole näinud,” ütles ta kohe pärast tervitust. “Aga tead isegi…”

Mees põrnitses põrandat ja sel hetkel, kui ta mõtteis mujale triivis, nägi ta välja nii tohutult väsinud, et oleksin tahtnud talle sealsamas teki peale tõmmata ja toas tule surnuks lüüa. Ütlesin talle seda ettevaatlikult, naljaga pooleks. Ta vaatas kella. “Jube palju on teha tõesti. Aga jõulude ajal – siis saab ehk puhata! Ja uuel aastal proovin oma asjad üle vaadata nii, et elu läheks paremini rööbastesse.”

Kõlab, nagu püüdnuks ta iseennast veenda. Et natukene tuleb veel vastu pidada, siis tulevad pühad ja s i i s, uuel aastal, ütleb ta rohkem ei, kui selleks on võimalus – selle asemel, et töötada elamatajätmise hinnaga. Kuulasin teda ja mõtlesin, kui paljud meist laulavad peas sama laulu: natukene veel, natukene veel…

Igal aastal soovime üksteisele jõuludeks sarnaseid asju. Soovime rahu – et korraks visata peast asjalikud mõtted, mis seal muidu parvlevad. Soovime vaikust – et saaksime hinge tõmmata. Soovime valgust – jääme vaatama küünlatuld või ahjus hõõguvaid tukke, sest taltsas tules on midagi hingekosutavat.

Soovime lund – paljudele on just lumi jõulutunde looja, valge tekk, millel silm puhkab, sest vaadata on vähem. Kuigi… Arvan, et ka lumeta jõulud võivad ilusad olla ja lumepuuduse tõttu ei tasu tujul langeda lasta. Otsisin arvutist üles pildid, mis tehtud kolm aastat tagasi: rohelised jõulud Muhus. Salveid jõuluprae maitsestamiseks sain noppida otse peenrast! Toonastel piltidel on ka üksik kirikakraõis ning õunapuuaed, kus pärastlõunapäike tõmbas samblavaibale pikki varjutriipe. Need olid kaunid pühad, mis sest, et karge lumise raamita. Talvetundeks piisas sellestki, et hommikul ääristas rohukõrsi härmatisest pits.

Tagasi jõulusoovide juurde – mõtlesin möödunud aastale, juhuslikele kohtumistele, jutuajamistele… Ja kui saaksin kõigile midagi soovida, siis oleks see oskus kuulata. Ühelt poolt märgata oma mõistuse häält ja sisetunnet, sest iga valik, mis me teeme, mõjutab, kuidas me end päeva lõpus tunneme. Oma soovidele tuleb tõsiselt mõelda ja jõuluaeg on selleks paras paus – mida peaks tuleval aastal ette võtma, et oleksid (veel rohkem) rahul? Kuid teisalt on kuulamisoskust väga vaja selleks, et märgata, mida tunnevad inimesed su ümber. Mõne jutusse poetatud sõna taga võib olla terve suur lugu, mis tahaks ärakuulamist, kui keegi vaid märkaks ja küsiks. Olgu see siis lugu suurest rõõmust või suurest murest – mõlemal juhul toob see vestlejad teineteisele lähemale.

Mida aeg edasi, seda pikemalt mõtlen, enne kui midagi luban, aga seda võin lubada küll, et nende pühade ajal helistan vähemalt ühele sõbrale, kellest pole hulk aega kuulnud, ja küsin, kuidas tal läheb. Kohe päriselt, mitte jutujätkuks. Ja siis räägime nii kaua, kui vaja – mitte nii kaua, kui mahti on.

Tõmba hinge, hea inimene! Head pühadeaega!

Liis Auväärt
Eesti Naise saarlasest toimetaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 241 korda, sh täna 1)