Täna räägime Iffiga jõuludest ja jõulutundest (3)

Sel aastal minul jõulutunne juba tuli, ja tuli kahes kauges kohas. Meid Antti Kammistega kutsuti detsembri esimeseks nädalavahetuseks Londoni eestlastele mängima, teisel nädalavahetusel olime aga Luxembourgis.

Ma ei tea, kas see on mu ettekujutuse vili, aga seal elavate-töötavate eestlaste jõulutunne on kuidagi teistsugune. Nemad võtavad kokkusaamisi ilmselt palju tõsisemalt kui meie siin. Meeleolu on tõeliselt hingeline, samas lõbus, bravuurne.

Need peod tekitasid sellise harda jõulutunde, mida kodumaal võib-olla isegi ei tunne.

Muidugi oleks ju kena, kui jõulud tuleks valged nagu jõululauludes, aga on, nagu on.

Kõige toredam on siiski, et mul on jõuluajal neli vaba päeva. Nagu meie traditsioon on, oleme pühade ajal Muhus perega koos – mu naise ja minu lapsed ja mu ämm –, mässame ja sahmerdame, lobiseme. Jõuluvana toob kingitusi.

Lauale paneme siis head ja paremat. Minu ülesanne on väike, aga pühalik: teha piparkoogid. Just eile mässasin pool päeva ja tegin ise taigna valmis. Üks Maasi proua, Laine – saadan talle tervisi – andis mulle kunagi fantastilise piparkoogiretsepti. Piparkoogid tulevad selle järgi alati imehead.

Omakorjatud ja purki pandud seened toon ka pühadelauale, aga kuna rahvast on siin niigi palju, siis mingit peakokka mina ei mängi. Olen rohkem kartulikoorija ja transporttööline.

Üsna mitu aastat on möödas sellest, kui tõin oma jõulupuu viimati siit Muhu metsast. Pärast seda hakkasime loodussäästlikuks ja oleme jõulu eel ostnud Tallinnast aianduspoest potikuuse. See polegi nii pisike, ikka meeter kakskümmend kõrge. Pärast pühi oleme igal aastal oma potikuused maha istutanud – selleks peab ilm muidugi sula olema – ja kõik nad on kasvama läinud!

Lapsepõlvest mäletan, et meie peres peeti alati jõule ja ka kuusk toodi jõuluks tuppa. Mina ei mäleta, et paksud kardinad oleks akende ette pandud ja jõulude pidamist peljatud.

Ema tegi ise kodus verivorste, meie saime tainast maitsta ja seda soolikatesse toppida. Verivorstid pohlamoosiga ja hapukapsad olidki jõulude ajal põhitoit. Ema käis vene jõulude ajal ka Nikolai kirikus. Mõnikord võeti ka meid kaasa, aga kuna seal oli palju rahvast ja kuidagi umbne, siis mulle seal ei meeldinud.

Ka täiskasvanuna ma jõuluajal kirikusse ei kipu. Jõulutunne on minu sees selletagi. Ja see tunne on minus igal aastal.

Soovin jõulutunnet kõigile. Et aasta lõpus pinged kaoksid, et inimesed maha rahuneksid. Tulgu see aasta lõpp – ükskõik millise ilmaga – lõbus ja rõõmus. Võib-olla seda härdust ja sissepoole vaatamist alati polegi vaja. Olgu need pühad sellised, kus inimesed, kes pole tükk aega üksteist näinud, saaksid kokku ja suhtleksid. Mitte uute nutitelefonide vahendusel, vaid näost näkku. Naerataksid ja räägiksid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 246 korda, sh täna 1)