Ootaja vajab kannatlikkust

Antti Toplaan on paariminejate seas hinnatud kirikuõpetajaInimesed, kes on andnud endast palju, on pidanud palju ja kaua ootama. Selliste eri aegadel elanud inimeste, nagu Nelson Mandela, Harri Haameri ja Naatsareti Maarja ootus on muutnud rohkemat kui vahetult neid ennast ümbritsenud maailma.

Jõulude eelne aeg on seotud ootusega. Millised ootajad oleme meie? Üks erinevus mandrieestlase ja saarlase vahel olevat see, et esimene väljendab oma kärsitust kohe, kui kõik ei lähe nii, nagu temal plaanitud, aga teine lepib olukorraga, kui mõistab, et mõnikord dikteerib reegleid loodusstiihia ja meie plaanid ei mängi siin mingit rolli.

Meie rahu või rahutuse võib proovile panna mõni ootamatu elektrikatkestus, mis muudab mõne aja pärast kasutuks kõik meie elektrilised abivahendid ja sunnib meid hetkega ebamäärasesse ootusse.

Veelgi ootamatumalt võib meid tabada mõni haigus või õnnetus teel, kuid sellisteks sündmusteks ei ole me kunagi päris valmis, vaid suudame ennast ja oma käitumist analüüsida ja mõtestada alles teatud aja möödumisel.

Vahel on ootamine lihtne

Mingite asjade ootamine on lihtne. Töölt koju minnes ootab pereinimene aega koos lähedastega, aga ka nendega seotud kohustusi. Treeningutel käija hakkab juba enne pingutuse lõppemist ootama karastavat dušši või kuuma sauna.

Päevatoimetustest väsinu ootab hetke, mil ta võiks veel lugeda paar lehekülge oma öökapiraamatust.

Teisiti on nendel, kes ootavad oma aega arstijärjekorras, või näiteks laevakaitsjatel, kes on sunnitud juba teisi jõulupühasid ootama kodu asemel võõrsil.

Mõne inimese varem kogetud ootus võib olla meile lohutuseks või kinnituseks, et isegi lõputuna näiv ootus saab ükskord mööda.

Lõuna-Aafrika inimõiguste aktivist Nelson Rolihlahla Mandela pidi alates 1962. aastast veetma 27 aastat vanglas, tehes rasket tööd lubjakivi kaevanduses. Vangistuse ajal kujunes temast apartheidivastase võitluse sümbol. Rohkem kui oma vabadust, ootas ta aga kogu rahva vabanemist arvamusest, mille järgi on inimrassidel erinev väärtus.

Ühiskond vajab julgeid visionääre, kellel on nägemus õnnestumisest, olgugi et varem ei ole keegi midagi sellist suutnud. See, kes on valmis ootama kordaminekut, peab julgema kogeda lüüasaamisi. Kuna neid, kes oleksid valmis seatud eesmärgi nimel kannatama, on vähe, ollakse oma unelmate poole viival teel sageli üksi.

Saaremaa ja Kuressaare pojal Harri Haameril oli poisipõlves kinnistunud unistus sellest, et kõik maailma poisid võiksid olla sõbrad. Ta alustas selle eesmärgi poole liikumist skaudijuhina ja jätkas kirikuõpetaja ametis nii Saaremaal kui ka Tartus. Tema abielu Viljandi omaaegse legendaarse sotsiaaldemokraadist linnapea August Maramaa tütre Maimuga oli omas ajas paljude poliitiliste arusaamade vastane.

Armastus liitis noored ja pühendas terve pere suure linnakoguduse teenimisele. Sõjas varemeteks muutunud Pauluse kiriku ülesehitamine koos uue võimu poolt vaimulikule keelatud noortetööga viisid Haameri pikkades aastateks Siberi vangilaagritesse.

Äsja juba kolmandat korda välja antud, vangipõlvest kõnelevas raamatus “Meie elu on taevas” kirjeldab autor seda hetke, mil ta oli alandamisest ja väsimusest tingitud meeleheites valmis oma elust loobuma.

Kannatusterohked ootusaastad

Ja siis korraga hüüab üks poisihääl teda otsekui suures ahastuses: “Iss, iss!” Ta kuuleb seda selgesti, aga ei näe hüüdjat. Talle meenub, et nii hüüdis teda vanem poeg Eenok, kes oli haigena koju jäänud.

Harri Haamer meenutab: “Eenok,” sosistan ma. “Sa tulid oma issi lohutama. Su iss ei tohi olla kunagi enam nii vilets. Kuuled sa, mitte kunagi enam!” Ma andsin oma pojale seal Vanino sadamasillal tõotuse. Nüüd olin valmis kõigeks. Tulgu nüüd, mis tuleb.”

Harri Haameril seisis ees kaheksa vangide seas hirmujudinaid tekitanud Kolõma aastat, enne kui ta nägi taas oma peret, kes oli end kodumaal varjates kannatanud ja oodanud. Lõpuks said nad siiski kokku.

Lõpuks on ka Jeesuse ema Maarja lugu seotud ootusega. Ta uskus ingli sõnumit, kes kuulutas, et tema kaudu täitub tõotus, mida Jumal oli andnud 2000 aastat varem usuisa Aabrahamile. Kui täht peatus Jeesuse sünnikoha üle Petlemmas, lõppes ka Maarja üheksa kuud kestnud ootus.

Noor ema sai lapse vaid korraks sülle võtta ja see esimeste jõulude ime ei kestnud kaua. Püha perekond pidi taas teele minema, et oodata kuningas Herodese mängulaualt eemaldamist.

Maarja jättis kõik temaga toimunud sündmused meelde ja see tõi teda lõpuks ka Kolgata mäele, kus tema poeg suutis vaatamata valule anda veel korraldusi oma ema eest hoolitsemiseks.

Kui suurel reedel tundusid kõik ootused purunenud olevat, siis ülestõusmispüha hommikul tärkasid need taas. Neljakümne päeva pärast, oma taevaminemisel käskis Jeesus jüngreid õpetada inimesi pidama kinni kõigest, mida tema oli neil käskinud: “Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” Sellel hetkel sai alguse üks maailma suurimaid ootusi, Jeesuse tagasitulemise ootus.

Me elame Jeesuse esimese ja teise tulemise vahelises ajas, kus ootus on meie osaks iga päev. Andku advendi Issand, et jaksaksime oodata. Et me oodates seisaksime vastu valele nagu Nelson Mandela, tegeleksime laste ja noortega ja taastaksime varemetest pühakodasid nagu Harri Haamer ja oskaksime olla tänulikud neile, kelle ootus on kandnud meid endid tänasesse päeva.

Anti Toplaan
Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 181 korda, sh täna 1)