Aga kuidas sa elad?

priit2015. aasta märtsi esimesed päevad on taas tõehetk kõigile neile, kes on viimased neli aastat või kauemgi riigikogu mõru-magusat pirukat mekkinud.

Tavakodanik märkab valimisvõitluse algust siis, kui linnapilti hakkavad ilmestama erksavärvilised plakatid ja näosaate võileivapauside ajal saab näha reklaamformaati surutud epistleid sellest, kui olulised on julgeolek, sotsiaalne kindlustunne, lapsed, haridus ja mis kõik veel. You name it we got it! (Mida soovid, seda saad!)

1 : 0 valimiste kasuks

Tegelikult on Eesti inimene ju kõige sellega harjunud – viimaste riigikogu valimiste vahelisele ajale on jäänud kõigest üks aastanumber, kus ei pidanud valimisplagudega tõtt vahtima. Ja mis saaks inimesel ometi valimiste vastu olla, paratamatult tekib ju tunne, et näed, kaasatakse, on võimalus otsustada Eesti riigi käekäigu ja saatuse üle. Need on need harvad korrad, kus inimene kas või hetkeks argirutiinist välja tõmmatakse ja diskussiooni kaasatakse või vähemasti jäetakse talle selline mulje. Julgeoleku-tuuritatakse mööda maad või tehakse Tammsaarest sotsiaaldemokraat, keda kena temanimelises Tallinna pargis deklameerida. Rahva käest nõu küsimine ja selle reklaamimine teles on juba järele proovitud trikk, siduda seda maksudega on muidugi populismi ABC-st, aga ega küsija suu pihta lööda, kuigi eks see näitab ka küsija kohta nii mõndagi.

Tallinna linnaliinibusse kaunistavad suured K-tähed ja üleelusuurused näolapid – muidugi mitte valimisreklaam, vaid teavitus. Kui muidu on paar kuud enne aasta lõppu märgata seda, et jõulud on kohe-kohe saabumas, siis iga nädalaga üha intensiivsemaks muutuva valimiskampaania järgi võiks arvata, et kastide juures tuleb ära käia juba enne aasta lõppu. Kui just kaubanduskeskused ja Raekoja plats, kus on end sisse seadnud jõuluturg, välja arvata, võiks öelda, et 1 : 0 valimiste kasuks.

Reklaamitrikid on muidugi valimiskampaania pinnavirvendus, mis ehk lihtsalt kõige paremini silma torkavad, kuid mis ei suuda sisulist poolt elektoraadini viia kuigi edukalt. Mõnikord tundub, et see polegi eesmärk – kirevat pilti ja hüüdlauseid on märksa lihtsam valijateni toimetada ja arusaadavaks teha, kui täpsemalt kirjeldada oma programmilisi püüdlusi. Pole ka mingi ime. Inimeste tähelepanuvõime muutub aasta-aastalt üha ahtamaks. Info üleküllus võimaldab ennast paljudel juhtudel kurssi viia vaid pealkirjade ja juhtlausetega. Kes teab, võimalik, et mõnekümne aasta pärast selgitatakse meile juba enamikku päevasündmusi pelgalt piltide ja koomiksite najal.

On selge, et valimiskampaania eesmärk on tähelepanu, mis peaks valimispäeval õigeks valikuks konverteeruma. Ometi tundub, et selle kõrval on sisulise debati või veelgi enam, dialoogi jaoks üha vähem võhma, sest seda kulub liiga palju kõikvõimaliku sekundaarse ja triviaalse tegevuse selgitamiseks. Ja siis nende selgituste selgitamiseks. Millekski muuks on arutelusid ühe või teise reklaamikampaania üle raske pidada, sest kui juba mitmendat päeva antakse ajakirjandusele sisendit Ämari lennubaasis filmimise või muude taoliste juhtumiste kohta, on midagi pisut nihu.

Sellised pseudoteemad juhivad paratamatult tähelepanu oluliselt kõrvale ja mitte ainult ajakirjanduse tähelepanu, vaid eelkõige just lugejate, auditooriumi tähelepanu.

Üks hea võte on ka kõikvõimalike avaliku elu tegelaste, lauljate, näitlejate, teletöötajate ja sportlaste lisandumine parteiridadesse. Mulle iseenesest meeldib meie nn kuulsuste ühiskondlik aktiivsus, teisalt seab nende tõsiseltvõetavuse kahtluse alla see, millisel viisil ja ajal sääraste liitumisavaldustega välja tullakse. Kummalisel kombel juhtub see pea alati enne mingeid valimisi.

Hüva, eks meil ole neid valimisi siin viimasel ajal muidugi ka üksjagu olnud ja inimesed võivad ju parteiga liituda, millal aga soovivad. Võimalik, et meil pole õigust ega voli pärida, miks üks või teine inimene seda teeb ja just nüüd, kuid ometi sooviks ju kuulda mingeid sisulisemaid seisukohti, eriti veel, kui inimene plaanib riigikokku kandideerida.

Muutuvad maskottideks

Mind paneb õlgu kehitama ja muigama, kui tuntud telenäo poliitiline platvorm paistabki olevat see, et ta läheb ja küsib inimestelt, kuidas neil läheb või kuidas nad elavad. Või kui kuulen järjekordseid maailmaparanduslikke loosungeid. Mul ei ole midagi selle vastu, kui tublid sportlased ja kultuurielu tegelased riigikokku pääsevad, paraku tundub, et nad lahustuvad seal ära ja isegi kui neil esiti mingid lootused või ideaalid olid, muutuvad nad varem või hiljem maskottideks, kelle poliitiline panus jätab soovida ja kes haruharva tee kas või riigikogu kõnepulti leiavad.

Mida kirjum seltskond riigikogus, seda parem. On rohkem arvamusi ja laiemad huvid leiavad esindamist. Aga tore oleks neist ka kuulda. Konkreetselt. Reklaami mõistab ju valimiste eelsel ajal pea igaüks teha – loodetavasti pole valimiseelne visuaalne pinnavirvendus ainus, mida parteidel pakkuda on.

Priit Pruul
pealinnas elav saarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 301 korda, sh täna 1)