Kiti ehk hoolimise kaks külge (7)

Kiti, olgu ta nimi selline, on vanapaari suur koheva karvaga ja ilus isakass, keda peetakse lapse eest ja armastatakse samamoodi. Kiti saamise lugu on sarnane nii mõnegi teise kassi omaga. Nimelt avastasid vanainimesed, kelle kodu on suurest teest küllaltki kaugel, ühel sügishommikul oma õues rojukese, pulstunud karvaga, selgroog saena püsti, karvad kirpudest kihamas.

Vanapaar oli nõutu, kuid kuna lapsed on igaüks oma elu peal, nemad kahekesi kodus ilma loomahingeta, otsustati kass seltsiliseks jätta. See oli kevadine isane poeg, kelle lahkunud suvitajad olid nähtavasti autost välja tõstnud ja maha jätnud. Oma eksirännakul oli loomake juhtunud vanapaari õue.

Tuba tühi ja hinges raske

Kassike kasiti mustusest ja kirpudest puhtaks ning hakati teda hea ja paremaga söötma. Kass oli suure kondiga, võttis jõudsalt rammu ning kasvas suureks ja ilusaks. Karv läks kohevaks ja läikis. Kassike teadis, mis on ihule hea, ja leidis juba esimestest päevadest sooja koha perenaise süles. Loomulikult kuulus sinna juurde lõputu paitamine, millele vastati õndsa nurrumisega. Perenaine juba hädaldas, et kõik tööd jäävad tegemata, sest ei saa kassi alt enam üles. Nii kui maha istud, on ta kohal, kargab sülle ja nurub pai.

Kõik said aru, et see halin on rohkem moe pärast, tegelikult on loom suureks seltsiks ja meeleheaks. Peremehega asi algul miskipärast ei klappinud, kuid varsti said nemadki hästi läbi ning Kiti oli hoitud ja hellitatud mõlema vanainimese poolt.

Möödus mitu kuud, kui Kiti äkki kadus. Pereema ei väsinud ümber maja käimast ja kiisutamast, kuid kass jäi kadunuks. Vanapaari elu oli nukker. Tuba oli tühi, süli oli tühi ja hinges raske. Möödus peaaegu nädal. Vanapaar süüdistas rebast, hulkuvaid koeri või keda iganes, kes võis Kitile kurja teha.

Ühel päeval oli Kiti äkki tagasi. Rõõmus, õnnelik, tühja kõhu ja sooviga süles olla. Vanainimeste rõõm oma “Nipernaadi” üle oli suur. Küll kostitati teda selle ja teisega, mis aga loomale vähegi maitses. Sülesolemist ja paitamist ei peetud sugugi enam tülikaks, otse vastupidi, ja Kiti nurrutas, kuidas jaksas.

Läks jälle paar kuud ning jälle polnud Kitit enam tuppa tulemas. Taas käis perenaine hüüdmas ja kiisutamas, ja jälle kõik asjata. Vanainimesed ootasid mõne päeva, kuid siis võttis mure võimust ja helistati tütrele. Tema arvas, et küllap kass tagasi tuleb, ta ju ennegi ära käinud, kuid päevad venisid ja nädal kadus minevikku. Kiti oli endiselt kadunud.

Kadus ka pererahva lootus oma kassikest enam näha, kui ühel päeval oli kiisu äkki jälle kodus tagasi. Vanapaar kartis, et kass jääbki kadunuks või saabub näljasena, räpane ja hirmunud, kuid tulija oli kui keisri vend. Suur, paks, hästi hoitud, karv läikimas, kaelas uhke ilustustega kaelarihm, kuljus koonu all.

Sellisest Kitist oli pererahvas päris kohkunud. Kus oli kass olnud, kes oli teda hoidnud ja tema eest nii hästi hoolitsenud? Samas oli looma nähtavasti toas kinni hoitud, sest küllap oleks ta muidu enne koju tulnud, kus teda samamoodi paremate roogadega hellitati.

Muidugi on vanapaar üdini õnnelik, kuid selle kalli kaelarihma ja kuljuse oleksid nad nõus omanikule tagasi andma. Nende Kiti, see leidlaps ja räpakott, kellest nüüdseks on saanud suur ja uhke isakass, elaks rõõmsasti ka kaelarihma ja kuljuseta.

Keegi ei tea, kuhu Kiti sattus, sest naabrid elavad kaugemal ja seal on koerad, kas ta sinna julges minna? Keegi ei ole ka mingit märki andnud neile tulnud võõrast kassist.

Kellele teatada leitud loomast?

Muidugi on nüüd üks pere jälle õnnetu oma looma kadumise pärast, kuid pisut võiks mõelda, et kui tuleb suur, uhke ning hästitoidetud ja hoitud loom, siis on tal arvatavasti ka omanik ja pere, kuhu teda oodatakse ja kus temast puudust tuntakse.

Enne, kui hakatakse teda “kodustama”, võiks ju veidi uurida ja kas või naabritele rääkida, sest nn rätiga raadio töötab külades endiselt hästi. Kuulutada, et selline loom on tulnud.

Vanainimestel on kahju neist, kes nende Kiti eest vahepeal nii hästi hoolitsesid ja nüüd tema kadumise pärast kindlasti mures on, kuid looma ära anda ei taha nad kindlasti. On ju Kiti nende silmarõõm, kes aitab pikki, pimedaid ja igavaid sügisõhtuid rõõmsamaks muuta.

Noore inimese jaoks on lahendus kiip, kuid vanainimeste jaoks on looma kiipimine tükk tülikat ettevõtmist. Ei tea ju ka, kes neid kiipe paneb ja kus neid pannakse. Kassiga kümnete kilomeetrite tagant linna minek on vanainimesele üsna ränk katsumus, sest see eeldab looma jaoks puuri ja bussiga seda reisi teha ei suuda.

Seega võiks võõra looma tulekust teada anda, liiati, kui näha, et loom on hoolitsetud. Kui kiip on pandud ja loom ikka kaduma läheb, siis kellel on kiibilugeja? Kuhu ma peaksin pöörduma leitud loomaga, et teada saada, kas tal on kiip ja kes on ta omanik? Linnas on asi lihtsam, rahvast ja infot ning loomakliinikuid ka. Maal on teadmatus aga suurem, vanainimene ei uurigi neid asju, milleta muidu toime tuleb, enam nii põhjalikult.

Meie loo lõpp on õnnelik. Vanapaar imetleb oma Kitit, kes istus küll nädalapäevad omaette vagusi ja oli kuidagi imelik, kuid siis hakkas isukalt sööma. Vanurid tundsid oma kalli looma jälle ära. Arvasid, et küllap kassi kusagil ikka kinni hoiti, kuna Kiti oli stressis ega osanud esimese valuga oma kojujõudmise õnne ära imestada.

Ingrid Holm
Orissaare valla elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 353 korda, sh täna 1)