Politsei viimastel andmetel algatanud ka Saaremaal uurimise sünteetilise kanepi ehk spice’iga kauplemise kohta. Võrreldes tavalise kanepiga on tegemist palju ohtlikuma narkootikumiga.
Riigiprokuratuuri nõunik Carol Merzin kinnitas, et prokuratuur tegeleb Saare maakonnas narkootikumidega seotud teemaga, ent midagi täpsemat öelda on veel liiga vara. “Kui meil on midagi öelda, anname teada,” jäi ta napisõnaliseks.
Narkoturul ringleb sünteetiline kanep juba aastaid. Kolmapäeval teatas üleriigiline meedia, et alates septembrist on Rakveres spice’i suitsetamise tagajärjel haiglasse sattunud üheksa noort. Ka Kuressaare politseijaoskonna noorsoopolitseinik Minna Raun hoiatas eelmisel nädalal ilmunud Kuressaare gümnaasiumi lehes Meie KG: “Kanepi kõrval on turule tulnud sünteetiline kanep (noorte jaoks ka spice, K2, mädi), mis kujutab endast tarvitajatele suurt ohtu.”
Eestis sünteetilist kanepit tarvitanud noored on oma kogemusi kirjeldanud järgmiselt: surmahirm, paanikahood, paranoia, hallutsinatsioonid, oksendamine, teadvusekaotus. Paljudes riikides on selle mõnuaine tarvitamine lõppenud surmaga.
Raun kirjutab, et ehkki oma valikutes oleme kõik vabad, ei anna kanepi tarvitamine supervõimeid ega lahenda probleeme, pigem süvendab neid. Tema sõnul on palju teisi võimalusi oma ellu rõõmu ja rahulolu tuua. “Muredele leiab lahendused nendega tegeledes ning vajadusel abi paludes,” märgib Raun.
“Seega kui autode remontimine enam pinget ei paku, siis on ehk IT-valdkond sinu uus väljakutse või miks mitte mõni uus spordiala, mida harrastada,” pakub Raun õpilastele välja alternatiive kanepile.
Loading ...
Kõik algab kodust- kui vanemad ja õed-vennad on (viisakalt kirjutades) väljakannatamatud, tuge ja mõistmist noor ei leia, siis ju paratamatult otsitakse probleemi(de)le lahendust narkotsist ja alkost. Kindlasti osa lugejaid mõtleb kohe, et “no mida pe…t!?” Aga on ju nii! Tänapäeval on üksteisest hoolimine muutunud väga haruldaseks. Pidevalt kirutakse, et elu on sitt ja mujal raudselt parem jne. Pahatihti unustame, et tõeline väärtus siin elus on lähedased- vanemad, sõbrad ja kodus ootavad loomad (viimane võib tunduda imelikuna, kuid saan oma kogemustele tuginedes kirjutada, et kui näen kuidas väike koerake, kes pole mind päev läbi näinud, mind õhtul nähes rõõmustab… siis on see midagi sellist tunnet, mida sõnadesse panna ei saa. See tingimusteta rõõm on… võrratu!). Muidugi- ma ei vaidle vastu, elutee käänakud on vahel valusad aga teadmine, et on keegi, kellele loota, annab tohutult jõudu. Muidugi iga uus asi on põnev ja seda eriti sõprade/ “sõprade” seltsis, kuid pahatihti ei mõtle meie, noored, selle peale, et sõltuvus on väga kiire tekkima. Olgugi, et olen alles ise noor olen juba oma “vitsad” kätte saanud. Jõin seni kuni tuli teha maoloputus. Pärast seda lõi mõistus pähe. Kas olen nüüd selle üle uhke? EI!!! LAHENDUS?! Kindlat vastust siin pole. Kuid päris hea teema on klassikaaslaste jälgimine. OK see võib tunduda suht gei aga nii see ei ole ( ja see mida arvavad “teised” on tegelikult savi Saturnil). Kui ikka kaaslane/kaaslanna käitub imelikult, siis püüda temaga rääkida või siis mainida õpsile. SEE EI OLE HÄBIASI!!! SEE ON AUASI- OLLA JULGE JA HOOLIV! Arvaku need “teised” mida tahavad! Teadmine, et suudad olla hooliv on igatahes parem tunne kui karta “teiste” arvamust. Siinjuures tahangi küsida- miks peab elama “teiste” arvamuse järgi? Et olla edukas? Tegija? Kuuluda kusagile? No mida!!!??? See tee koosneb udusulgedest, mis juba õhkõrna tuule peale kaovad jalge alt ja siis ollaksegi näoli pasa sees. Hoolivus ei maksa midagi, kuid on hindamatu väärtusega! Seda jagades saame vastu palju enamat kui loota oskame. Olen kindel, et peagi ilmub minu kommetaarile ülisalvavaid vastuseid. Kuid ma tänan teid juba ette! Nii näitate, et oskate reageerida ja ehk ühel päeval oskate olla hooliv.
Seda kommentaari lugedes tuli mulle pisar isegi silma. Olen ise teismelise ema ning tean, et paljud noored siiski hoolivad üksteisest ja teistest. Õnneks minu laps tegeleb spordiga ega taha oma tulemusi ja tervist rikkuda. Loodan, et see jääbki nii. Arvasin ja lootsin, et noorte seas on uuesti nö moes olla hooliv ja viisakas. Nüüd loen, et see ongi nii.
Usun, et praegusest infolaviist leiavad ka noored ülesse selle, mida tähendab olla terve praegu ja olla terve ka tulevikus. Kui olulised on tervislik toitumine ja tervislikud eluviisid, kui oluline on näha teist enda kõrval.
Mulle tundub, et paljud noored ei saa aru lihtsast asjast, et kogu aeg ei saagi olla “fun”. Kui sul ei ole toetavat keskkonda või tundub, et ei ole, siis seda tugevam pead olema ise. Iga inimene elab oma elu siiski ise ja sellest tundest, et ma saan kõige kiuste ise hakkama võib ka palju rõõmu sündida. Meelemürkide poole pöördumine ei tule ju tegelikult sellest, et elu on halb, vaid pigem vastupidi – liiga hea on! Ja hea peab olema kogu aeg!
See toode on Saaremaal levinud juba aastaid :)
Kui iga uue niinimetatud huvitava ja hävitava asja üleproovimine viib väga lähedase nöndanimetatud elupasale lähemale ja sa näed oma armsa lapse möttetut surmatantsu, siis püüad kogu väest, kasvõi väljakannatamatuks muutudes, seda takistada ning see ei ole ükskõiksus ja hoolimatus.Sa ei viruta oma pisikesele koerale, kes kogu päeva sind tingimusteta on oodanud ja sinu pärast muretsenud, jalaga, vaid silitad ja naeratad.Tõeline hoolimine on vastastikune märkamine!
Rõõm on lugeda, et minu jutule ei järgnenud jõhkraid kommentaare :-) Kuid mulle hakkasid silma mõned laused, mis tunduvad veidi väärad. Kommenteerija, kes nimetab end „Kõrvaltvaatajaks” väidab, et „noored ei saa aru lihtsast asjast, et kogu aeg ei saagi olla “fun”. Tegelikult saame aru küll, iseasi on muidugi selle tunnistamine. Seda kommentaari lugedes tekib küsimus, et kuidas saab tekkida elus edasiminekuks vaimne tugevus, kui puudub toetav keskkond? Loomulikult on hea tunne, kui saadakse ise hakkama aga siiski vajab iga inimene mõnikord vanema/sõbra/tuttava toetavat sõna või kätt. Kas pole nii? Väide, et meelemürke tarbitakse sellepärast, et kõik on LIIGA hea on väga vale. Kui kõik on ilus, siis pole ju mürki vaja. Seda on kasutatakse ikka selleks, et kõik TUNDUKS ilus ja hea. Või on see eksiarvamus?
Kommenteerija, kes kasutab oma nimena sõnapaari „vastastikune hoolimine”. Päris huvitav on lugeda, kuidas kasutad minu sõnu. See tõestab, et minu juttu saab mitmeti tõlgendada ja see on ju hea! Loomulikult iga endast lugupidav lapsevanem hoolitseb oma lapse (olgem ausad- ka 50-aastane on oma vanematele laps) tuleviku eest. Oma kommentaaris pidasin silmas pigem seda, et paljud vanemad hoolitsevad üle. Liiga palju pole ka hea, on ju nii? Laps/noor peab ju saama kukkuda, et tõusta taas. Muidugi mitte igasse auku aga mõnda võiks lasta potsatada küll, seda meeldejäävam on õppetund. Väga õige on lause: „Tõeline hoolimine on vastastikune märkamine!” Muidugi võib siinjuures vaielda, et kas ikka alati on nii? Jätan selle igaühe enda otsustada, kuid minu arust on see õige. Hoidkem oma südamed soojas ja soojad!
ühest asjast ei saa aru: kui see kanep nii õudseid kõrvalmõjusid annab nagu artiklis loetletakse, miks siis loodab keegi sellest lohutust ja röömu ja lõõgastust leida?!
Alkohol ju pakub ka lõõgastust ja head tuju – kuni asi käest ära läheb ja hambutu ja jalutuna Rae poe ees Bocki kerjad.