Eile oli rahvusvaheline “Ei suitsule!” päev. Mõtlesin, et vaatan selle suitsetamisvastase päeva puhul tähelepanelikumalt ringi – äkki juhtub nii, et ma tõepoolest ei näe ühtki suitsetajat. See oleks vist ime, aga imesid ju juhtuvat.
Hommik Kuressaare kesklinnas. Kolmekümnendates meesterahvas tõttab kuhugi, käigu pealt suitsu pahvides. Mõnisada meetrit eemal astub tütarlaps, ilmselt gümnaasiumiealine, sigaretti kimudes kooli poole.
Lõunaaeg. Kaupluse ukse taga ajab juttu kaks pensionieas mees, mõlemal suits hambus.
Hoovil, ühe hoone tagaukse juures teeb suitsu mitu inimest, kolleegid ühest firmast. Nende seas mu tuttav. Küsin temalt: “Kas tead, mis päev on?” Minu selgituse peale, et suitsetamisvastane päev, kehitab tuttav ainult õlgu ja kohmab: “Noh ja siis?”
Nii paljukest suitsetamisvastasest päevast, aga päev polnud veel sugugi läbi. Ei suitsule?
Kuressaarlane
(nimi on toimetusele teada)
Loading ...
Iga inimene võiks ikka nii elada, nagu talle meeldib, aga mitte nii, nagu naabrimehele meeldib. Tule taevas appi, meid ümbritsevad ülesöönud inimesi, liikumisvaegusega ja muidu lösutajaid nii palju, aga tähele paneme suitsetajat. Mul on mitmeid tuttavaid vähki surnud ja ükski pole nendest suitsu teinud.
Rasvavaba päev sobiks rohkem teemasse. Sel ajal kui näha linna peal nelja- viite suitsetajat, ajavad 50 tk ebatervislikku toitu sisse, aga õnneks akende taga veel ei piiluta