Kõne Iffile: Täna räägime Iffiga töövõimereformist (3)

Mulle kõrvaltvaatajana tundub, et töövõimereformiga seoses on tohutult probleeme.

Et on mindud reformide teed, on ühest küljest hea, sest ühiskond ju muutub ja vanast kinni hoida ei saa. Jääb aga mulje, nagu mõnegi teise asja puhul, et kusagil ministeeriumis istutakse kabinettides, kus on soe ja hea ja kõik tundub tore, mõeldakse mingi asi välja ja tehakse üks-kaks-kolm ära.

Samas, kes siis veel teab seda puuetega inimese elu ja valu rohkem, kui need inimesed ise? Ei maksa ju arvata, et kui sul on mingi viga küljes, oled sa ka peast soe. Olen kohanud üsna mitut ratastoolis inimest, kes on targemad kui pool valitsust kokku. Nende inimestega peaks asju kõigepealt arutama.

Jääb kuidagi mage mulje, et kui me seda reformi ära ei tee, siis me Euroopast raha ei saa. Andke mulle andeks, kui mu jutt on äärmiselt asjatundmatu, aga minu meelest on Euroopa rahast tähtsam meie inimeste heaolu. Mõnikord on selline tunne, nagu me ilma Euroopa rahata ei saaks ise enam mitte midagi ära tehtud.

Pigem oleksin ma selle poolt, et neid läbirääkimisi tuleks pidada nii kaua, kui see pool, keda reform puudutab, puuetega inimesed, oleks rahul. Praegu tundub, nagu poleks puudega inimeste endiga üldse konsulteeritud.

Kui nende inimestega oleks asja põhjalikult arutatud, siis usun, et sellist kära poleks tulnud ja mingit teerulli poleks keegi Toompeale toonud.

Nii palju, kui olen juhtunud kuulma ja lugema, siis puuetega inimesed, kes oma õiguste eest võitlevad, räägivad selget, õiget ja arusaadavat juttu. Need aga, kes teevad seadusi, poliitikud, hämavad ja keerutavad. Nad on ära õppinud poliitilise mula ajamise – võivad jahuda pool tundi, ilma et sa aru saaksid, millest nad räägivad, sest tegelikult nad ei ütlegi oma jutuga midagi. Seda poliitilist kantseliiti on vastik kuulata.

Puuetega inimestest saan ma aru – nad räägivad murega, nad räägivad asjast. Rahvas on nende poolt.

Jah, reformi eesmärk on üllas – anda ka puuetega inimestele tööd. Eesti on aga väike ja vaene riik, töökohti on vähe. Kui lehti vaadata, siis tööpakkumisi on palju, ent seal on omad agad – nõutakse haridust, töökogemust. Kust see puudega noor selle võtab?

Kui firmad, tööandjad tõesti leiaksid, et nende asutuses võiksid olla töökohad ka puudega inimestele, siis olukord muidugi paraneks.

Muidugi on tülikas teha igasugu ümberkorraldusi puudega inimese töölevõtmiseks – erivajadustega inimesed vajavad ju eritingimusi. Siin tuleb aga mängu selle puudega inimese tase. Kui ta suudab ennast näidata ikka tõeliselt hea töötajana, siis küllap need asjad laheneksid.

Mina ei suuda küll presidendile ette öelda, mida ta selle töövõimeseadusega ette võtma peaks, aga arvan, et praegusel kujul on see seadus poolik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 230 korda, sh täna 1)