Reumaühing valmistub sünnipäevaks (1)

KOLM PÕLVKONDA KOOS: Ene Tool (seisab) oli eilsele kokkusaamisele kaasa võtnud pisipoeg Günteri, kes tundis end vanaema Meedja Leedo süles mõnusalt. Foto: Irina Mägi

KOLM PÕLVKONDA KOOS: Ene Tool (seisab) oli eilsele kokkusaamisele kaasa võtnud pisipoeg Günteri, kes tundis end vanaema Meedja Leedo süles mõnusalt. Foto: Irina Mägi

Kord kuus Kuressaares Suur-Sadama tänaval invaühingu majas kokku saav Saaremaa reumaühing valmistub oma viiendaks sünnipäevaks.

“Kuigi koos hakkasime käima juba novembris viis aastat tagasi, on ametlik aastapäev 16. detsember, mil ühing äriregistrisse kanti,” ütles reumaühingu juhatuse liige Ene Tool, kes oli eilsele kokkusaamisele kaasa võtnud oma pisipoja, aasta ja kahekuuse Günteri.

Eile lähituleviku plaane arutanud naised leidsid, et peagi viieaastaseks saav ühing vääriks kindlasti oma logo.

Ühingu järgmist, sünnipäevakoosolekut ja ühtlasi jõulupidu otsustati pidada siiski 17. detsembril – on ju traditsiooniline kokkusaamispäev kolmapäev.

Tuleva nädala kolmapäeval on reumaühingul aga kavas osaleda Saaremaa puuetega inimeste koja 20. sünnipäeva konverentsil ja laadal Kuressaare kultuurikeskuses. Nii mõnigi ühingu liige arvas, et tal oleks laadal üht-teist omavalmistatut müüa.

Kord kuus kokku saaval reumaühingul on igas kuus kombeks ka sünnipäevalapsi õnnitleda. Eile pälvis lillekimbu, laulu ja kaaslaste õnnesoovid Meedja Leedo, kes kuulub nii reumaühingu kui ka Saare maakonna invaühingu juhatusse.

“Oi, see ühingu töös kaasalöömine annab mulle palju,” kinnitas Meedja Leedo, kes sai mullu ka Eesti puuetega inimeste koja tunnustuse osaliseks. “Siin saan kokku inimestega, kel on minuga sarnased mured ja rõõmud.”

Leedo sõnul on tal eriti hea meel selle üle, et tänavu sai invaühingu õuel valmis uus kuur küttepuude ja muu vajaliku hoidmiseks. “See Kuressaare ametikooli ehitatud kuur on tugevam kui mõni elumaja,” kiitis Leedo.

Erinevaid reumaatilisi haigusi põdevaid inimesi koondaval ühingul on 26 liiget, kellest käib igakuistel kokkusaamistel üle poole.

“Meist kõige nooremad on üle kahekümne ja kõige vanemad üle kaheksakümne,” märkis Ene Tool. Tema sõnul on vaja tõsta just noorte teadlikkust, kuidas reumaatilist haigust põdedes igapäevaeluga toime tulla ning kust abi ja nõu saada.

Ühingu töös osalevad aktiivselt just eakamad inimesed. Tegutseb ka väike käsitööring, kus naised jõudumööda näputööga tegelevad. “Igav meil küll ei ole,” kinnitas Tool.

Tema hinnangul on Saare maakonna reumahaigete peamised mured seotud arstiabiga. “Saaremaal abi saamine oleneb haiguse tõsidusest ja ravivõimaluste olemasolust,” ütles Tool, lisades, et vajadusel suunatakse haige ravile mandrile, kus võimalused on paremad. “Kindlasti ei mõju reumahaigetele hästi ka meie kliima,” tõdes Ene Tool.

Kuressaares elav Silvi Danneberg on ühingusse kuulunud selle asutamisest saadik. “Oli ju vaja teada, kuidas reumaga hakkama saada,” põhjendas ta. Igakuistel kokkusaamistel käib ta meelsasti – on ju tore kokku saada ja juttu ajada.

Danneberg tõdes, et reumahaigel tuleb arsti külastada üsna sageli – tema ise käib tohtri juures iga kahe-kolme kuu tagant. “Õnneks pääseb dr Rangi juurde kenasti,” nentis Danneberg.

Kuid ega ühingu koosviibimisel ainult oma haigusest räägita, ikka rõõmsamatel teemadel ka. “Meie ühingul võiks kindlasti rohkem liikmeid olla,” arvas Silvi Danneberg.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 608 korda, sh täna 1)