Saarte ja mandri parvlaevaühenduse korraldamise asjus olen ma kõrvaltvaataja. Aga ka mitte päris, sest aastast 1957 olen ma olnud püsiv Virtsu–Kuivastu praamitee kasutaja, mõned korrad eksinud ka Rohuküla–Heltermaa liinile, enamasti ikka autoga. Sellest ajast alates olen näinud-kasutanud kõiki praame, mis nendel liinidel seilanud. Tutvunud ka praamisõiduga kaasnenud teeninduse korraldusega.
Ei hakka võrdlema omaaegseid praamisõite tänastega, sellest on ju kirjutatud. Igatahes on praegu asjad nii seatud, et kui meilt Pädastest hakata veerand tundi enne laeva graafikujärgset väljumist autoga minema, võid kindel olla, et kolmveerand tunni pärast oled Virtsus.
Kogu selle masinavärgi korralduslikku külge on saanud mingil määral jälgida meedia, eriti kohalike ajalehtede, kaudu. Viimased paarkümmend aastat on siin olnud peamiselt kaks asjalist: Eesti riik majandusministeeriumi näol ja Saaremaa mees Vjatšeslav Leedo. Majandusministeerium maksmas riiklikku dotatsiooni, et me end üle mere käies vaeseks ei sõidaks. Leedo ja Ko kõike tegelikult korraldades.
Peamine tegevus – virisemine
Nagu mina majandus- ja riigiasjadest kaugel seisjana aru saan, peaksid majandusministeerium ja -minister selle eest vastutama, et ülevedu toimuks. Paraku on nende tegevus selles vastutusalas seisnud peamiselt virisemises ja irisemises selle üle, kui palju nad ikka on sunnitud Leedole maksma, et tema põhjendamata nõudmisi täita.
Minister Atonen tunnistas ausalt, et tema ei saa oma ministrikohustustega, st parvlaevaliikluse tagamisega hakkama, ja astus tagasi. Sellele vaatamata tikub tänaseni kõva spetsialistina tegijaile nõu andma. Ega minister Partski kaugemale jõudnud kuulutamisest, et parvlaevaliiklus tuleb Leedo käest ära võtta ja Tallinna Sadama hallata anda. Tagantjärele tark on temagi, kuulutades, et tegi kõik selleks vajaliku ära. Pole nad kumbki halamisest kaugemale jõudnud ning tänaseni makstakse ainsale tegelikule vedude korraldajale Leedole, mida see nõuab. Praegune minister Palo on algusest peale tegutsenud selge eesmärgiga, et Leedo iga hinna eest asja juurest eemale ajada.
Leedo ja tema mehed on samal ajal teinud reaalseid tegusid. Muretsesid uusi ja ikka paremaid laevu. Korraldasid kõike seda, mis kaasneb vedudega laevadel ja sadamais.
Oma suurimad meheteod tegi Leedo hiljutise suure kriisi ajal, mil riik kõikvõimalikelt kuludelt kokku hoidis. Leedo hankis raha ja laskis ehitada kolm suurepärast uut laeva, spetsiaalselt projekteerituna ja ehitatuna meie väina jaoks. Sellele järgnes kogu sadamateeninduse ümberkorraldamine, meie IT-meeste oskuste läbimõeldud rakendamine. Tulemusi julgeksin ma ideaalseiks pidada.
Kapitali- ja ärikauge inimesena ei oska ma midagi öelda Leedo rahaasjade kohta. Ühelt poolt on loomulik, et ettevõtja tahab tehtu pealt teenida maksimaalselt võimaliku. Kas Leedo on taotlenud ja kätte võitnud mingeid ülikasumeid, ma hinnata ei oska. Ega see ilus oleks. Veel halvem, kui ta oleks kasutanud mingeid kõveraid teid, mahhineerinud, millele vihjavad ministeeriumi ametnikud oma etteheidetega rahaasjade läbipaistmatusest. Teiselt poolt, kui see tõepoolest tõsi on, tunnistavad ametnikud sellega, et nad pole aastakümnete jooksul õppinud koostama korralikke lepinguid. On ju leping ikkagi kahepoolne, ei saa Leedo üksi ja iseendaga mingeid kokkuleppeid sõlmida.
Ei tahaks sõudepaati laenata
Nagu öeldud, ei tunne ma ärimaailma kombeid. Aga see, kuidas Urve Palo Leedoga asju ajab, meenutab eemalt vaadates pigemini Putini ja Ukraina kui kahe kauaaegse äripartneri suhtlemist. On ju see praamiühendus aastakümneid toimunud siiski suuresti tänu Leedole. Ta on aastakümneid oma lepingulisi kohustusi korralikult täitnud, on olnud ministeeriumile usaldusväärne partner. Ja nüüd – mine! Mine ise ja korista oma laevad, meil pole teid enam vaja!
Mis siis, kui 1. oktoobril 2016 Leedo ja ta Eesti laevad lähevadki, aga Norra-Türgi-Poola uusi laevu veel sõitmas ei ole? Mul pole küll tahtmist üle väina saamiseks minna naabrimehelt sõudepaati laenama.
Kõike võib juhtuda. Tallinna Sadamal ei olnud mingit soovi selle asjaga tegeleda. Alles kõva sunni all hakkasid nad liigutama. Kogemusi seda liiki ettevõtmises pole neil nagunii. Või siis tuleb tehastel ette midagi ettenägematut ja nad jäävad tellimuse täitmisega hiljaks.
Jätkem tulevikuvisioonid. Lootkem parimat. Katsugem minevikuga hakkama saada. Saaremaa ja Hiiumaa juhtidel on aeg mõelda, kuidas Leedot senitehtu eest väärikalt tänada. Praegu oleks õige aeg esitada Vjatšeslav Leedo presidendile kõrge riikliku auraha saamiseks järgmisel korralisel jagamisel vabariigi läheneva aastapäeva puhul. Saarlaste, hiidlaste, muhulaste nimel, kel tänu tema tegemistele on aastakümneid olnud ainus praktiline võimalus mandrile pääseda.
Heino Kään
muhulane
Loading ...
Kapitali- ja ärikauge inimesena ei oleks sa Kään pidanud siin riiki süüdistama hakkama.
See, kuidas kunagi üks ministeeriumi kantsler segastel asjaoludel Leedo laevamonopolistiks plinnis, on küll häbiväärne. Samuti see, et hiljem on Leedo mitmel korral võitjaks osutunud segaste parteipoliitiliste tankipanemiste tulemusena.
Nüüd, kui riik on lõpuks suutnud turumajandusliku selguse luua, püütakse Leedost veel märtrit teha.
Ma ei kritiseeri siinjuures üldsegi Leedot kui ärimeest, hoopiski riiki, kes kuni praeguseni ei suutnud konkurentsi tekitada.
+1, et see hämar skeem sealt välja söödi. Hea töö!
Tagantjärele tarkusena võib öelda, et oma riigi taastamisega on tehtud vigu. Ja alati saab paremini. Nii ka saartega ühendusepidamises, kus eraettevõte sai oma kätesse monopoolselt üleveo korraldamise. Nüüdseks on see viga parandatud ja kahe aasta pärast sõidavad Väinamerel Eesti riigi parvlaevad. Riik ei saa ega tohi sõltuda ühe äriühingu tegemistest või tegematajätmistest.
Kui endale kõiki asjaolusid üksipulgi selgeks teinud pole, siis ei maksaks sõna võtta.
Kõrvaltvaatajana olen kõik need aastakümned imestanud kuidas Saarlased oma ülesõitude eest maksavad ja ei tee seejuures teis nägugi, lihtasalt maksavad.
Mandrimehena pole mandrimaal liikumisega mingit probleemi, ei ole vaja ühegi silla ületuse eest maksta ja sildu ehitatakse aina juurde ja juurde.
Kõrvaltvaatajana mandrimehena imestan ma hoopis seda kui palju on saarlased oma teenitud raha ära maksnud mingi tühise väinaületuse eest ning kui sinna lisada veel kaupadele lisatud hinnalisa, siis see summa on ikka müstiline.
Kui rigil muud teha ei ole kui “ärapanijaks”olla, siis ainus, mis oleks inimväärne ja inimsõbralik on see- ükskõik, kes hakkab sama teenust pakkuma, maksab riik kõik kinni. Või lähtub kõigi Eesti elanike võrdsest kohtlemisest -kõik maanteed samuti maksuliseks. Seda rikkust, mis siis hakkab olema riigikassas! Ega parteidki ilma jää! Head ärapanemist!
Üks ette hõiskamine aga muudkui käib. Oodake siis need laevad ära ja olge siis tagantjärgi targad. Praegu on see kõik vaid suure küsimärgiga, mis toimuma saab. Riigi võimekust Elroni rongidega on ju näha.
“Kapitali- ja ärikauge inimesena ei oska ma midagi öelda Leedo rahaasjade kohta” – aga “tarka” juttu puhud küll suust välja!
Muhulane, mis Sa kiunud?
Olemasolevad parvlaevad oleks võinud ju riigile maha müüa, aga ei.
Kui oleks laevad müüdud oleks olnud fantastiline eelis saada oma teadmiste põhjal opereerimisleping.
Kääna aga kääna…