Nagu korraldaks lohe Gorõnõtš saarte liinidele veohanget (4)

Nagu korraldaks lohe Gorõnõtš saarte liinidele veohangetRiigihanked mitte ainult ei pea olema ausad, vaid sellena ka näima. Mandri ja saarte liinidele tehtud hange ei näi olevat aus. Vene muinasjuttudes tuleb kangelastel raiuda sellise imetabase eluka nagu lohe Gorõnõtš päid. Tollele meeldib röövida noori tüdrukuid – eri versioonides selleks, et end lihtsalt hästi tunda või siis neid ära süüa. Lohe mitu pead ei lase selgelt mõista, mida elajas tahab, ent tema tehtav kahju on ühtse mõtte puudumiselgi üüratu.

Väljendasin hiljuti (EPL, 17.10) õudust perspektiivi üle, et rongiliikluse halvaks keeranud riik võtab üle liikluse korraldamise ka saartevahelistel liinidel. Nüüd on riik oma plaanidega jõuliselt edasi läinud ja laevadki tellinud. Kogu asjaajamise viis jätab õhku sügava kahtluse, et kui võimud saavadki paari ärimehe arvel taktikalise punktivõidu, kannatab Eesti maine usaldusväärse majanduskeskkonnana.

Parvlaevade ümber käivat vaatlev vandeadvokaat Aivar Pilv sedastab tõsiasja, mis eristab õigusriike kolmandast maailmast: riigihanked (loe: maksumaksja raha kasutamine) mitte ainult ei pea olema ausad, vaid sellena ka näima. Pragune olukord aga haiseb.

Eelmise majandusministri Juhan Partsiga oli asi lihtne. Tema uskus, et Vjatšeslav Leedo ja Olev Miil lüpsavad riiki ning seega tuleks neil pirukas käest ära võtta. Nii andis ta juba aasta eest Tallinna Sadamale korralduse valmistada ette parvlaevade hange ja määras komisjonidesse oma inimesed. Ometi ei astutud Reformierakonna venitamistaktika tõttu sisuliselt ühtegi sammu. Üheks läbikukutajaks võis olla ka oht, et selliseid plaane ähvardas Euroopa Liidus keelatud riigiabi staatus. Partsi asemele tulnud Urve Palol oli kaks varianti: alla anda, sest “aega ju niikuinii pole”, või lahing vastu võtta.

Süütu kannatab

Valitsejate pettemanöövritele järgneb tulemus nagu onu Remuse juttudes: sootuks süütu kannatab. Süütud ehk kõrvalseisjad on saarte külastajad, kelle toimivad ühendused on suurte egode nimel ohtu seatud. Tellitud laevad näivad olevat väiksemad kui praegused ja ega meeskondade kogemused sünni ka üleöö.

Veel juunis kirjutas Ärileht (14.06), et laevade hange tahetakse kätte mängida Vjatšeslav Leedo ja Olev Miili duole. Dokumentides olid kirjas tingimused, millele vastasid üksnes olemasolevad parvlaevad – lisa ainult nimi, et ühtivus oleks sajaprotsendiline. Hanked, mille puhul piltlikult pannakse paika auto turvarihma mutri kantide arv, on maailmas üsna levinud ja pea alati saab neile riputada külge sildi “korruptsioon”. Piinlik igal juhul.

Aga see, kuidas järgmiseks hakati turukaptenit 180-kraadise pöördega üle parda heitma, pole palju parem mõne tujuka ristiisa arusaamadest.

Komisjonis, kes hanketulemuse otsustas, istus kolm inimest, kes olid varem hoopis teises komisjonis.

Selles, mis nõustasid ühispakkumise teinud ja konkursi võitnud Tallinna Sadama tütarettevõtteid TS Laevad ja TS Shipping. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ütleb, et mis teha, Eesti on väike riik ja pädevaid ametnikke lihtsalt pole nii palju võtta. Pealegi ei käinudki komisjon kordagi koos. Aga sadade miljonite eurode puhul tahaks vastikuid kahtlusi välistada. Seda enam, et saagas said otsustavaks pigem formaalsed, mitte sisulised põhjendused.

Parim viis ka näilise aususe tagamiseks on võimalikult avatud hanked, kus kõik asjassepuutuvad saavad kindlustunde, et võitjaks osutub tõepoolest parim pakkuja, mitte põue pistetud ümbrik. Praegu tundub vastupidi: riik otsustas minna konkursiga juba algusest saadik teise vooru, mille tingimused olid esimesest oluliselt läbipaistmatumad. Siit jäi üle vaid piltlikult paragrahv leida, et senine ainuvalitseja ja ainuke konkursil osaleja kõrvale jätta.

Kui majandusministeerium on üks Gorõnõtši peadest, siis tema tegevust analüüsis põhjalikult teine ehk rahandusministeerium (jah, erinevad poliitilised jõud). Kontrollijate esialgne otsuseprojekt oli hävitav: kõik leitud põhjendused Väinamere Liinide osaluse tühistamiseks olid otsitud ja formaalsed, mitte sisulised.

Võimatud nõuded

Nii näiteks taheti laevafirma puksida kõrvale selle pärast, et tal pole panga garantiikirja, mis tagaks viie miljoni euro olemasolu võimaliku leppetrahvi tasumiseks. Pangalt oli küll teatis, et laenukomitee nõusolekul võib ettevõte selle summa saada. Midagi rohkemat rahandusasutus väljastada ei tohi. Tegelikult nõuti pea võimatut. Nagu olukorras, kus selleks, et tööle saada, on vaja sissekirjutust, aga sissekirjutus eeldab töökohta. Ühes teises riigis.

Et oleks selge, mida see tähendab: nende formaalsete põhjusteta oleks konkurss sama hästi kui läbi olnud ja senine firma jätkanud. Sest tegemist oli ainukese pakkujaga. Lohe kolmas pea ehk Tallinna Sadam sisuliselt eiras ministri korraldust ja konkureerivat pakkumist ei teinudki. Keegi Euroopast kõrvalt pakkuma ei tulnud: eks sa projekteeri ja ehita algusest peale neli spetsiifiliselt Läänemerele mõeldud laeva tähtajaga, mis jookseb kogemusi arvestades terve mõistuse piiri peal!

Just see, et konkursi ainuke pakkuja kõrvale heideti, lubaski korraldada uue vooru. Sellise, mida rahandusministeerium nimetas kõige läbipaistmatumaks. Nüüd järsku oli Tallinna Sadam konkureerimiseks valmis. Kummatigi mõtles alguses koti pähetõmbamist kritiseerinud pea number kaks ehk rahandusministeerium ümber ja leidis hoopis, et mis enne oli must, on nüüd valge, seega on Väinamere Liinide kõrvalejätmine õigustatud.

Tõsi, vahepeal oli majandusministeerium palganud advokaadid ja vormistanud põhjendused korralikumalt. Ent mis kõige jaburam: see ei seganud riiki äsja kõrvalejäetut kenasti järgmisele hankele lubamast!

Peadpööritavad miljonid

Uue konkursi võitis riigile kuuluv Tallinna Sadam nagu möödaminnes. Algul uhkeldas majandusministeerium töövõiduga, kuidas Eesti rahvas säästab pealemaksmise arvelt 60 miljonit eurot (Leedo olevat tahtnud 260 miljonit, riik saavat hakkama 200-ga). Hiljem muutus vahe 30 miljoni suuruseks (hoopis erinevate numbritega: 240 vs. 270 miljonit).

Väinamere Liinide esindajad ütlevad aga, et riik kauples sootuks kahjudega: nende finantsistid olevat arvutanud, et senise vedaja pakkumine hoopis säästaks maksumaksjale kümne aasta peale 15 miljonit.

Riik on aastaid heitnud ette dotatsioonikuningaiks hüütud ärimeestele nende tegutsemismudelite läbipaistmatust. Ta oma käitumine pole parem eelmist katusepakkujat välja tõrjuvast gängsterist, kes kannatab pealegi isiksuse tõsise lõhestumise käes. Ehk tuleb lohe Goronõtši kujust otsida põhjust, miks pole konkurssidel tahtnud osaleda keegi teine, et väidetavalt kõrgeid dotatsioonisummasid hoopis oma tasku panna.

Üks põhjus, miks senine vedaja esimeses voorus diskvalifitseeriti, oli asjaolu, et nõutud nelja nüüdisaegse parvlaeva asemel on Väinamere Liinidel neid praegu ainult kolm.

Kas on tõesti odavam ehitada neli uut laeva, kui lasta praegusel operaatoril ehitada juurde ainult üks. Aga mis ikkagi saab, kui uued laevad oktoobris 2016 valmis ei ole? Ja mis hinnaga need kümne aasta pärast välja ostetakse?

Avaldatud lühendatult 18. novembri Eesti Päevalehest

Krister Paris
Eesti Päevalehe arvamustoimetaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 453 korda, sh täna 1)