Noorte vähene pealekasv pärsib Saaremaa korvpalliarengut (3)

TULEVIKULOOTUS: Karl-Kustav Kuningat (palliga) peavad asjatundjad hetkel üheks lootustandvamaks nooreks. Foto: ALVer Kivi

TULEVIKULOOTUS: Karl-Kustav Kuningat (palliga) peavad asjatundjad hetkel üheks lootustandvamaks nooreks. Foto: ALVer Kivi

Viimaste aastate tendentsid ja tulemused Saaremaa korvpallis on pannud selle spordiala arengule kaasa elavad inimesed muretsema ja küsima, kas liigutakse ikka õiges suunas, kas järelkasvu tuleb piisavalt ja kas mõne aasta pärast on veel üldse võimalik oma lemmikspordialale mingilgi arvestataval tasemel kaasa elada. Ükskõik kellega korvpallist rääkida, kõik tõdevad, et noortega ei ole asjad korras.

Alustuseks võib rinna ette ajada, sest meil on ju Eesti korvpalli meistriliiga meeskondades kuus mängijat, Timo Eichfuss ja Indrek Kajupank on kuulunud koguni koondise kandidaatide nimekirja, BC Hundid on teinud esiliigas korralikke mänge ja Saarte mängudel võideti 2011. aastal hõbemedalid. Kuid säraval esikaanel on ka tagumine pool.

Saaremaa korvpalli esindusmeeskonna BC Hundid mängijate keskmine vanus on juba 30 ligi. Järelkasvu kasvatavat spordikooli esindav Vesse võistkond on saanud teises liigas ülisuuri “pakke”. Maakonna korvpallimeistrivõistlustel mängiva kuue võistkonna arv võrreldes seenioride meistrivõistlustel osaleva viie meeskonnaga paneb aga küsima, kas meie järelkasvu tootlikkus on tasemel ja kas pikemas perspektiivis võime üldse loota ala arengut?

Kõik Saaremaa korvpalli vedavad treenerid ja võistluste korraldajad tõdevad paraku, et olukord pole kiita ning on viimane aeg midagi ette võtta, kui soovitakse jätkusuutlikku arengut.

MTÜ Saaremaa Korvpall juhatuse liige Riivo Allik ütleb, et noortetöö on ära vajunud ning laste kaasamise osas jäädakse võrk- ja jalgpallile alla. “Ei saa piirduda sellega, et korvpall on popp ja poisid tulevad ise trenni,” lausub ta, lisades, et tuleb käia mööda koole ja lapsi trenni kutsuda.

Orissaare Rocki treener Mati Rüütel tunnistab, et pilt ei ole hetkel roosiline ja seda just eriti noorte korvpalli osas. See mõjutab ka täiskasvanute korvpalli ja kas või maakonna meistrivõistlusi, kus võistkondade arv on vähenenud. “Noortega võiks kindlasti rohkem tegeleda,” arvab ta. “Me püüame siin oma panuse anda, aga eriti just Kuressaare poolel on see asi pisut seisma jäänud.”

Saaremaa spordikooli ja SK Vesse treeneri Enn Laanemäe sõnul on küsimus selles, et lapsi pole enam kusagilt võtta. “Korv- ja võrkpalli on noorelt raske mängida, sest kõigepealt tuleb tehnika paika saada ja tööd peab palju tegema. Jalgpallis on sellevõrra suhteliselt lihtsam,” leiab ta.

Laanemäe lisab, et vanasti viitsisid vennad ise rohkem rabada ja poistepundid müttasid õues nii et seda nägu, kuid nüüd ei ole enam seda hasarti. “Isetegemine ja kambavaim puudub,” kurdab treener. “Poisid tulevad küll trenni, kuid tööd viitsivad teha üksikud. Nii kui koormusi suurendad, nii nad ära kaovad.”

Lapsi ei jagu ja treenereid on vähe

Traditsiooniliselt on Saaremaa korvpallikantsid olnud maapiirkondades Kihelkonna ja Orissaare ning kogu maakonda haarav Saaremaa spordikool, kuid endisel tasemel ei suuda neist enam keegi töötada.

Saaremaa spordikooli direktor Mati Mäetalu tõdeb, et laste arv on drastiliselt vähenenud, kuid samas on võimalused oluliselt suurenenud. “Alade komplekteerimisel on vabu lapsi juba raske leida,” märgib ta.

Spordikoolis harjutab treener Enn Laanemäe juhendamisel korvpalli kaks gruppi: 16 last edasijõudnute hulgas ja 10 ettevalmistavas treeninggrupis. Mati Mäetalu sõnul ei võimalda ka Saaremaa ühisgümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana töötava Laanemäe graafik enamat ja nii oleks tema kõrvale vaja teist treenerit.

“Ega Saaremaalt eriti kedagi võtta olegi,” tunnistab Mäetalu. “Vaja oleks väga heade oskustega inimest, kes võiks just noorematega tegelema hakata. Näiteks Kihelkonna treener Monica Kallas oleks väga hea kandidaat, aga spordikooli palgafondis praegu võimalused puuduvad ja Monica on ka seotud Kihelkonna kooliga.”

Orissaares käib korvpallitrennis kaks gruppi: minigrupp, kus on lapsed, ning A- ja B-klassi noormehed koos meestega. Treenerid on Mati ja Margo Rüütel, Andre Kuntsel juhendab päris väikeste ettevalmistusrühma.

Mati Rüütel tõdeb, et kindlasti ei ole see maksimum, mida saavutada, kuid piiranguid seab nii laste kui ka treenerite ressurss. “Tegutseme oma võimete kohaselt, nagu jaksame,” märgib ta.

Nii tekib ka küsimus, kas ahtake valik on hakanud sportlikke tulemusi pärssima? See on ju juba vana probleem, et kõik andekad ja pikad poisid õigel ajal üles leida ning treeningutesse kaasata.

Lisaks on korvpall ka meeskondlik mäng, kus edu saavutamiseks on vaja tasemel ja võrdset koosseisu. Nii võib grupis küll mõni andekam mängumees olla, kuid kui tal puudub väljund, on noormees korvpalli jaoks kadunud.

Orissaares on leitud sellele probleemile lahendus koostöös Tartu Rockiga. Mitmed Orissaare poisid, kelle tase on vastav, mängivad Rocki noortevõistkondades ning praegu on seda võimalust noormeestest kasutamas näiteks Tormi Niits ja Romet Room. “Koostöö toimib, kuigi võiks olla parem, aga selliselt distantsilt ei ole seda kerge teha,” lausub Mati Rüütel.

Saaremaa spordikooli 1998.–99. aastal sündinud noormeeste grupp hakkas sel aastal mängima Eesti meistrivõistluste teises liigas, kuid esimestes kohtumistes on nad saanud märkimisväärselt suureskoorilised kaotused. Ometi näevad spordikooli direktor ja treener just neis potentsiaali.

“Praegu nad saavad tõesti teises liigas suuri “pakke”, aga ega üheksanda klassi poistelt saagi oodata meeste vastu kui võrdne võrdsega mängimist,” märgib Mati Mäetalu, lisades, et U16-klassis on poisid täiesti tasemel ja näitavad Eestis omaealiste hulgas korralikku mängu. “Ega kogemused ja edu päevapealt tule ning seepärast Enn Laanemäe liigasse võistkonna välja panigi, et poisid saaksid rohkem erineval tasemel mängukogemust.”

Kõik ühe mütsi alla

Kui korvpallurid kurdavad laste vähesuse üle, siis jalgpall on, vastupidi, arengutega rahul. FC Kuressaare tegevjuht Martti Pukk avaldab heameelt, et sügisel avatud kõige nooremate poiste gruppi tuli koguni 30 last.

“Praegu ei saa nuriseda, eriti just nooremates vanusegruppides on väga palju lapsi, nii et meistrivõistlustel tuleb osaleda lausa kahe võistkonnaga, et kõik saaksid ikka piisavalt mänguaega. Kuid kasvuruumi kindlasti veel on,” räägib Pukk.

Kuigi võrkpallurid tõdevad, et lapsi võiks rohkem olla, on MTÜ Saaremaa Võrkpall koos spordikooliga toonud mandrilt korraliku treeneri Asko Esna ja esialgu kõik toimib. Kas ka tulemuslikult, näitab aeg.

Nüüd jääb üle küsida, kas ka korvpallurid võiksid ala arengut silmas pidades koonduda ühise lipu alla?

Mati Mäetalu näeb ühe võimalusena sedagi, et spordikool teeks MTÜ-ga Saaremaa Korvpall samasugust koostööd, nagu on võrkpalliga. “Erinevad võimalused tuleks osapooltega ühiselt läbi arutada ja leida ala arendamiseks maakonnas parimad lahendused,” märgib ta. “Samuti on üks arenguvõimalus koostöö Orissaare kandiga. Näiteks ei suutnud Orissaare sel hooajal U16-võistkonda välja panna ja sealsed poisid mängivad praegu hoopis Pärnu klubis. Kindlasti oleks mõistlik, kui meie oma Saaremaa poisid saaksid ühiselt treenida ja võistlustel osaleda just Saaremaad esindava võistkonna koosseisus.”

MTÜ Saaremaa Korvpall on väga aktiivne maakonna korvpallivõistluste korraldamisel, kuid treeninguprotsessist on nad esialgu eemale jäänud. Riivo Allik tunnistab, et tal endal puudub esialgu võimalus kaasa teha, sest aega napib. Küll aga saaks ta aidata oma tutvuste kaudu, mis Saaremaa Korvpallil Eestis on.

Alliku sõnul on tal siiski peast läbi käinud ka võrkpallurite valik, kuid ta toonitab, et siin on üks “aga”. “On vaja noort ja ambitsioonikat treenerit, kes on aktiivne ja käib ajaga kaasas. On vaja just noorte, mitte meeste treenerit,” toob ta välja olulise momendi.

Saaremaal sirgunud noortest meestest on Tallinnas korvpallitreenerid Siim Hiie ja Allar Raamat. “See on isegi hea, las nad nuusutavad seda õiget korvpalliõhku ja saavad kogemusi, võib-olla tuleb kunagi aeg nad siia tagasi tuua,” jätab Allik nende meeste kodusaarele tagasitoomise esialgu lahtiseks.

Enn Laanemäe sõnul on ta sellisele võimalusele mõelnud ja see on kindlasti tulevikuküsimus, sest üksi ei jõua. “Mina vastu pole, kui tulevad mehed, kes tahavad seda asja vedada. Aga kui tahame edasi minna, peame mingi lahenduse leidma,” räägib ta.

Mati Rüütel lausub, et ega Orissaare asjata Rockiga koostööd tee, sest kui Kuressaares oleksid korralikud grupid, siis oleksid nad vabalt valmis nendega ühised võistkonnad tegema. “Koostöö vastu pole meil midagi, aga praegu võimalused selleks puuduvad,” tõdeb ta.

Eesti meistrivõistluste esiliigas mängiva Kuressaare BC Hundid/ ASSA Abloy treener Marko Ool on nõus, et tegu on tõsise küsimusega, kuid klubil praegu kindlat seisukohta ei ole.

Senise kontseptsiooni kohaselt on võistkond kokku pandud eelkõige Saaremaa mängumeestest ja seeläbi on pakutud noortele, kes tulevad Saaremaalt Tallinna, mängimis- ja treenimisvõimalust.

“Kuna praegune seis näitab, et see mudel ei ole jätkusuutlik, tuleb see nähtavasti ümber vaadata. Kas, kus ja millal hakkame tegelema noortetööga, seda praegu öelda ei oska,” jätab Ool arenguvõimalused lahtiseks.


 

Võrkpallivedur Hannes Sepp: on vaja hullu eestvedajat ja toetajaid

Ma ei ole päris kursis, mis seis meie korvpallielus praegu noortetööga kvaliteedi osas on. Kuid seda olen ma aastatega näinud, et head pealekasvu ei ole ja Eesti kõrgliiga tasemel mängijaid tuleb väga harva.

Meie jaoks oli treeneri (Asko Esna – toim) siiatoomine ainus variant, et võrkpall Saaremaal hääbuma ei hakkaks ja hoopis tõusteele läheks. Praegune süsteem Eesti spordis on väga vigane. Ükski hea treener ei tuleks linna pakutud palgaga Saaremaale elama ja seda tööd tegema. Kui me tahame noorte tervisesse panustada ja mitte pärast likvideerida halbadest eluviisidest tekkinud kahjusid eeskätt tervisele, siis tuleks hakata mõtlema sellele, kuidas saada lapsi hulkumast ja arvutite tagant treeningutele. Kuid selle eeldus on justnimelt hea treener ja toimiv süsteem!

Võrkpalli puhul ma seda käivitatud lahendust ainuvõimalikuks peangi. Kuni linn ja riik ei leia lahendusi treenerite töö väärtustamiseks, aitab meid ainult patriotism. On vaja ühte hullu eestvedajat ja tublisid toetaid, keda kodulinna käekäik huvitab.

Kui küsida aga, kas korvpall peaks minema seda teed, siis vastan, et on vaja inimest, kes süsteemi juhiks ja oleks entusiast (võib-olla veidikene ka unistaja) ning treenerile/treeneritele back up-jõuks. Ütlen ka, et teha seda tööd muu töö kõrvalt on sisuliselt pea võimatu, kuna ajakulu on väga suur, kui tahta asi suurelt ette võtta. Aga muudmoodi ei ole vahest ka mõtet. Loomulikult on vaja ka treenerit, kes saab tegeleda 100% oma tööga ja kes armastab oma ala jäägitult.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 699 korda, sh täna 1)