Maaelu kui antiettevõtlus (1)

maaelu kui antiettevõtlusKuigi räägitakse, et maale on elama jäänud luuserid, öeldakse samas, et maal elamiseks peab olema iseäranis tubli inimene. Kui hurjutusteostes nagu “Jonathan Austraaliast”, “Salme saladus” või “Riigivargad” näidatakse suure pühendumuse ja detailsusega tujurikkuvaid joodikuid lagunevate hoone vahel vänderdamas, siis ajakirjanduses ilmub edulugusid ettevõtlikest, sihikindlatest ja nutikatest tubli-maalastest.

Statistika kõneleb, et maale elama asuja on noor pere, kus vanemad on pea kõrgharidusega, teenivad hästi ja on sageli võimelised tegema kaugtööd – seega ei pea nad igal hommikul Tallinna ja õhtul tagasi sõitma, vaid tegutsevad kodukontoris või mõnel eriti uhkel juhul suisa kohaliku omavalitsuse pakutavas ruumis, mis on kodule mõistlikult ligidal.

Kutsumise kogemus kinnitab statistikat, kuigi näitab ka võimalust, et tulija on hoopis midagi alkoholilembesemat, halvemini hakkama saavat ja vahel koguni kriminaalset.

Statistika pole põhjuseta imetlev. Maal valitsevad rängad tingimused: tööd kohapeal napib, pood on ebamugavalt kaugel, meelelahutus veel kaugemal, mistahes suhtlus tsivilisatsiooniga nõuab süüvimist logistika keerukasse maailma. Nii näib loomulik, et maal elamiseks peab olema pagana teovõimeline.

Ettevõttenäoline talu

Meie kultuuris on loomulik eeldada, et maamajapidamine on sama, mis põllumajandusettevõte. Kuigi see eeldus ei ole põhjendatud, on igal talul ettevõtte omadusi. Maal elamise üks headest põhjustest on mõningaste romantikasugemetega püüe võimalikult paljuga ise hakkama saada. Isekasvatatud toit, iseehitatud maja, isekujundatud ja -hooldatud majaümbrus. Mida rohkem on sest nimekirjast ise tehtud, seda ideaalilähedasem on too elu. Kes peab mõneks tööks kedagi palkama, on nagu millestki ilma jäänud.

Nii ehk naa, isegi suures osas sisseostetud tööl seisev maakodu on mingil määral isetegemise kehastus. Selle peremeheks või -naiseks olemine nõuab omanikumuret ja firmajuhile omaste mõttekäikude valdamist. Kui reguleerida seda talu mõtteliselt suurema isetegemise ja miks mitte kohapeal raha teenimise poole, muutub talu järjest ettevõttenäolisemaks. Seda nii omanikult nõutavate pingutuste ja isikuomaduste kui ka talu majandusliku käitumise poolest.

Teiselt poolt tulema hakates saame midagi muud. Ideaalne ettevõte on niisugune, mille tulud on võimalikult suured ja kulud võimalikult väikesed. Kui üks ettevõte püüdleb ettevõtte moodi olemise poole, peaks see täiesti kindlasti asuma mitte maal, vaid linnas – klientide, taristute ja riigiasutuste võimalikult vahetus läheduses. Asumine maal on ettevõtluse seisukohalt sularumalus.

Esimesena pähe kargavad maaelu hüved – ruumikus, privaatsus, suhteline vaikus ja mürgivaba toidu kättesaadavus – on luksus, mis linnas maksaks ränka raha. See on siis justkui luksuse omastamine ilma selle hankimiseks vahepeal raha vajamata.

Nii oleme kokku pannud omamoodi paradoksi: ettevõtlikud inimesed teevad ettevõtlikke asju ning hangivad endale igasugu hüvesid, aga võtavad samal ajal üha vähem osa raharinglusest. See pole majanduslikus mõttes passiivsus ehk ettevõtlikkuse puudumine, see on lausa sirutus teisele poole – ettevõtluse vastand, antiettevõtlus.

Vastanditena on need kaks ettevõtlikkuse tulemust justkui sarnased, aga need sarnasused on justkui hoopis erinevused. Kui tubli ettevõtte iga normaalne edasiminek tähendab ka maailmse raharingluse suurenemist, siis nood tublid inimesed toimetavad otse vastupidises suunas – raharinglus kahaneb vähemasti nende enda kohapeal rahuldatud vajaduste võrra. Kui kahandajad on kogunud enda ümber teisigi inimesi oma hämarais naturaalmajanduslikes sepitsustes osalema, kannatab raharinglus veelgi.

Kui uus probleem tähendab ettevõtte jaoks täiendavat väljaminekut, mis majandusele üldiselt on kasulik, sest ringlus suureneb, siis maaelaniku jaoks tähendab see täiendavat isetegemist, mis võib majandusele hoopis kahjulik olla, tõmmates vähestki alles jäänud tähelepanu tarbimiselt. Kui ettevõte tegutseb virtuaalses maailmas, kus stressi tekitavad sagedased muudatused raamatupidamise eeskirjades, konkurentide ebarealistlikult madalad pakkumised ja suurettevõtteid eelistavad nõuetelõksud, siis maal tegutsetakse reaalses maailmas, kus hädad on ilma ennustamatus, naabrite piirisigatsemised ja jamad traktoriga. Naljakas seik –kuna me igapäevamaailm ongi virtuaalne, on loomulik pidada selles paremini orienteeruvaid ettevõtjaid kahe jalaga maa peal olevaiks realistideks, võõrapärases loodusmaastikus müttajaid aga elukaugeteks romantikuteks!

Antiettevõtluse jumalad?

Võiks isegi konstrueerida, et maa vastand pole linn, vaid taevas. Niisugune, kus elektromagnetlainetena kihutavad nullid ja ühed, mis on oma esivanemaks oleva loodusega üha kaugemas suguluses. Kui juba niipidi, võib maaelanike seltsi vastu võtta ka antiettevõtlikud linlased, kes ei rahulda oma vajadusi taevastele baitidele hoogu lisades, vaid maiste tahkete objektidega suheldes. Näiteks võiks olla võime oma asju parandada, igasugu nutikas taaskasutus, iseenda jaoks väikeses koguses söödava kasvatamine või toidukraami otseostmine ligidasest talust.

Aga nüüd see ennist lubatud naasmine poe taha. Kõik läbikäidud vastandused meeles, tunduvad nood sellid praegu antiettevõtluse jumalatena. Et pudel kätte saada, peab olema nii ettevõtlik kui ka nutikas, kuid ka mõnel juhul töökas.

Ühe poetaguse inimese kõigi vajaduste rahuldamine ei hõlma maailmamajanduse turgutamist luksusmootorpaadi tootmise, turismiks kohandatud kosmoselaeva läkitamise ega isegi rannaniidu golfiväljakuks pügamise võrra.

Ühe pudeli ost on üleilmses rahahoovustikus täiesti nähtamatu. Inimese bioloogiline elutegevus, töötegemine ja nauding on siit vaadates praktiliselt kolmainsus. Ainuke jant sealjuures on, et niisugune elu pole eriti tulevikurikas. Joomine kahjustab tervist ja järglaste üleskasvatamine on seotud suure ebaõnne riskiga. Ehk võib selle elu mitteimetlusväärsuse kokku võtta sellega, et ta vaatab liiga ligidale tulevikku.

Kui võrrelda seda äärmust teisega, iseäranis mittemaajoodikutega, saame küllap tippettevõtjad. Ettevõtlusfilosoofia aluseks olev usk piiramatusse majanduskasvu jätkab tuleviku ootamist järgmise nurga tagant, olgugi et too on päris siinsamas ja vaatab otse silma.

Noh, võrreldes kullakarva ootusega näeb ta vist natuke võõras välja ka, nii et eksitus on mõistetav, ent eksitus on olemas ja selle võib kokku võtta nii, et nood kutid vaatavad liiga kaugele tulevikku, nägemata ligemal tegemist vajavaid pakilisi toimetusi.

Maaelanike seas sageli kohatav umbusk majanduskasvu piiramatusse seab umbuskujate tulevikuootuse parasjagu nonde kahe hullumeelsuse vahele. Ehk on niisugune antiettevõtlik tegevuski mingi kaunis kuldne kesktee ennasthävitava joomise ja mitte vähem hävitava mõjuga tippettevõtluse vahel.

Oliver Parrest
Anseküla elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 816 korda, sh täna 1)