Puudega inimesed vägisi reformikatlasse keema (9)

Puudega inimesed vägisi reformikatlasse keemaPuudega inimestele ja nende lähedastele on tänavune aasta mõnes mõttes üks kasulikumaid. Me pole kunagi varem saanud seesugust tähelepanu, meie ja me lähedaste muredest pole Eestis varem nii palju räägitud. Kogu ühiskond saab teadlikumaks, inimesed, kellele on meie maailm võõras, loevad artikleid ja vaatavad videoid suure mõistmisega.

Mina loodan, et meid ei haletseta, et meid nähakse kui kaaslast, partnerit või lihtsalt toredat inimest.

Oleks ju tore, kui see nii oleks. Justkui oleks käivitatud lõimumisprogramm, et erivajadustega inimesed ja nende lähedased sulanduksid ühte… Paraku on selle taga need inimesed ise, meie ise. Meie, keda hakati suure kisa peale kaasama sotsiaalministeeriumis juba peaaegu kolm aastat valmivasse töövõimereformi.

Meid ja meie lähedasi, kes teavad, et töövõimereform, mis kirjade järgi leiab igale inimesele töö, mis toob neile kätte roosamanna ja päästab riigi Euroopa struktuurfondi raha abil tohutust sotsiaalkoormast, kukub praegusel kujul tegelikult läbi ja muudab inimeste elu halvemaks.

Ühe asemel kaks ülalpeetavat

Me oleme olnud tublid, oleme piketeerinud, meie inimesed on kirjutanud sadu artikleid, oleme kogunud oma algatatud petitsioonile üle kolme tuhande viiesaja allkirja. Arvestades, et see reform puudutab otseselt iga kümnendat inimest, on seda isegi vähe.

Põhjuseid on tõenäoliselt mitu, aga neid siin lahata pole ehk minu pärusmaa. Võimalik, et kõik maksumaksjad ei ole tõesti huvitatud või enda jaoks teadvustanud, et töötukassa hakkab nende kõigi kogutud raha peeneks jahvatama.

Aga mida ma siin vingun, kuhu ma jõuda tahan? Riik aitab ju inimesed kodust välja, tööle, mis veel tähtsam – inimeste sekka! Jah, see ehk olekski nii, kui reform praegu peatataks ning osadeks lahti võetaks ja uuesti, päris algusest kokku pandaks.

Esmalt on vaja näha, et praegused kodus 24/7/365 rakkes olevad omastehooldajad saaksid oma hooldatava hoolekandeteenusele, mis päästaks hooldajad kodust välja, kõigepealt rehabiliteeruma ning siis tööle, kui ei ole veel hilja.

Praegusel juhul jääb inimene oma hooldatava kõrvale lõksu ning ühest hooldatavast saab peagi kaks. Selline aastaringne ja aastatepikkune töö tapab, see on kindel! Mis veel hirmsam riigile – nii tekib ju kaks ülalpeetavat!

Kui omastehooldajad on lõa otsast päästetud, tuleb hakata mõtlema muudele teenustele. Selleks peab riik sõlmima kohalike omavalitsustega vettpidava kokkuleppe ning aitama neil ka vajalikke teenuseid luua ja üles ehitada.

Ma kahtlen sügavalt, kas praegu ongi olemas kohalikku omavalitsust või linna, mille esindaja saaks käe südamele panna ja öelda: “Jah, meil saab inimene isikliku abistaja ja invatranspordi toetust piisavalt, tema ei pea sentigi kulutama!”

Jah, suvel on võimalik ratastooliga tööl käia, aga see on võimatu talvel, kui lumes on “kraavid”, kus kõndivad inimesed jalga jala ette tõstavad. Paljud meist vajavad kõrvalabi, et üldse toast välja saada, rääkimata siis tööle jõudmisest?

Tööle on võimatu saada, kui pole haridust. See on üldse eelduseks, et inimesed oleksid võimelised tööturul kuidagigi konkureerima.

Kas meie haridussüsteem on selline, kus puudega inimestele on haridus igal astmel kättesaadav? Või mis juhtub riigi poolt kinni makstud hariduse saanud puudega inimesega pärast kooli?

Tihtilugu ootab teda armas kodutee ja neli seina. Alatiseks.

Pärast kooli nelja seina vahele

Näiteks puutööd õppinud keskmise intellektipuudega noormees võib olla temale sobivas ja toetavas keskkonnas asendamatu tööline. Pärast kooli jääb see inimene aga lõksu. Tema aastatega omandatud toimetulekuoskused hakkavad kiiresti kaduma, sellega koos ka tahe tööle minna.

Pole mõtetki rääkida oskustest, mis puudutavad ametit. Nüüd tuleb seesama noormees ema või isa käekõrval töötukassasse viia ja seda muidugi vanemate töö arvelt.

Jah, kui tegu on linnaga, saab ehk veel kuidagi ja midagi klapitada, aga mis saab siis, kui töötukassa asub näiteks viiekümne kilomeetri kaugusel?

Meie, puudega inimesed, kes me praegu töötame, võime öelda, et puudeta inimestega töökohal konkureerida pole kerge.

Üks asi on leida sobiv ja meeldiv töökoht, teine asi on aga leida tööandja, kes tahaks töötamiseks kas või võimalust anda.

Siililegi selge, et kahe inimese puhul valitakse see lihtsam variant, kus ei pea hakkama paberitega jändama, töökohta kohandama ning näiteks veel tualetti ratastoolikasutajaile ligipääsetavaks ehitama. Rääkimata siis inimestest, kes vajavad juhendamist ja jälgimist.

Meil ei ole veel praegugi olemas kaitstud töö süsteemi. Ja on neidki, kes psüühikahäire tõttu võivad nädalateks koju langeda… Ka nemad pannakse tööle!

Praegu lüüakse inimesi n-ö ühe puuga, aga näiteks mina ja teine minusarnane inimene on täiesti erinevate vajadustega! On vaja luua soodustused, motivatsioonipaketid, mis innustaksid tööandjat puudega inimesi tööle võtma, ja seda mitte “linnukese” pärast! Kas tööandjatega on sellest räägitud?

Vundamendita ja soojustuseta maja

Kindlasti on Tallinnas Gonsiori tänaval (just seal asub töövõimereformi tootev aparaat) olemas reformi tegevus- ja ajakava, aga seda pole veel tutvustatud ega näidatud inimestele, keda see puudutab. Võimalik, et seda polegi olemas!?

Kindel on see, et esimesed inimesed surutakse reformikatlasse keema praeguse plaani järgi esimesel jaanuaril 2016. aastal.

Veel ei ole näidatud ka tegevuskava ja kulude-tulude analüüsi, mis on selliste suurte summade puhul ju ülioluline, eriti silmas pidades, et katsetusi hakatakse ellu viima puudega inimeste peal.

Äkki on 2020. aastaks rahad otsas ning… pannakse pöial suhu ja öeldakse: “Vabandust, ei tulnud välja!”

Meie, puudega inimesed, näeme seda reformi kui maja, mis on valmis ehitatud. Puudu on aga korralik vundament, rääkimata soojustusest, torustikust.

Aga kõik muu on valmis, astu aga sisse, juba aastal 2016! Ei, mis ma räägin? Esimesed lükatakse sinna jõuga.

Kas poleks mõistlik enne maja ehitamist teha valmis ehitusprojekt? Mõelda sellele, et majale saaks Euroopa rahaga õigeaegselt korraliku vundamendi teenuste, soojustuse toetuste ja muud meetmed torustiku näol.

Tom Rüütel
Eesti liikumispuudega inimeste liidu juhatuse liige

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 710 korda, sh täna 1)