Isa tähtsus meie elus (4)

Nüüd, isadepäeva lävel, meenub mulle mitu isa, kes on oma eluga suutnud inimeste mällu jääda. Tavaliselt kiidetakse emasid, nende vaprust ja toimekust, kuidas nad ka üksi jäänuna kasvatavad üles oma lapsed, annavad neile hea hariduse ja on igati eeskujuks.

Olin pisike laps, kui ema rääkis ühest meie perele tuttavast toredast ja tublist isast, kes jäi noorelt leseks.

Naine sünnitas tütre, kuid ise suri. Tütar peaks olema umbes minuvanune. Ema rääkis ikka, et tüdrukul on väga ilusad riided ja nad käivad alati isaga koos ja on väga rõõmsad. Inimesed olid isalt küsinud, miks ta, noor mees, ei võta uut naist.

Mees oli vastanud, et kõigepealt ta kasvatab oma lapse suureks ja siis valivad mõlemad endale seltsilise. Tõepoolest, nii ka läks. Aega anti mõlemale elada veel toredat ja õnnelikku elu. Minu teada elavad nad, nagu ilusas muinasjutus, mõlemad tänini. Selliseid isasid, kes kasvatavad isegi rohkem kui ühe lapse üksinda üles toredateks inimesteks, on veel.

Relv teise vanema vastu

Elu on imelik ja keegi ei tea oma saatust ette. On iseloome, mis lihtsalt ei suuda enda kõrval taluda teist, kuid last ju ometi tahaks. Kell tiksub ja vanus tuleb ning naine valib sobiva mehe välja ja muretseb lapse. Vahel ei tea see isa ega saa kunagi teadmagi, et tal on kusagil olemas järeltulija, teinekord suheldakse perekonniti ja lapsed saavad omavahel hästi läbi. On muidugi ka neid perekondi, kus lapsed ei taha teadagi oma isa abieluvälisest “vallatusest “ ja väldivad kokkupuutumist pool-õe või -vennaga igati.

Teinekord satuvad lapsed aga vanemate vaheliste hõõrumiste keskpunkti ja neid kasutatakse relvana teise poole vastu. Teise vanema kiusamiseks ja lapse poolehoiu võitmiseks ostetakse oma järeltulijale ilusaid ja kalleid asju, mida teine vanem võimaldada ei suuda, võetakse laps kaasa reisidele ja püütakse teist vanemat igati halvas valguses näidata.

Kui mõlemad on kanged, siis on laps nagu köis, mida mõlemalt poolt tiritakse. Kord liigub ta ühele, kord teisele poole. Asi kestab seni, kui laps on võimeline otsustama, mismoodi ta ise olukorra lahendab.

Kui vanemate oma jõud ja mõistus enam ei võta, otsitakse abi kohtukullilt, kuid ega siingi kerge otsustada ole, sest mõlemad on jonni täis ja kokkulepet saavutamata protsessitakse aastaid. Nagu “Pisuhännas”, kus kord Vestmann all ja Piibeleht peal ja jälle vastupidi. Suures protsessimise tuhinas unustatakse laps peaaegu ära.

Laps võib vahepeal suureks saada ja oma elu alustada, kuid hallipäised vanemad sõeluvad endiselt kohtumaja ustest sisse-välja. Lugeja võib nüüd arvata, et see on väljamõeldis, kuid paraku mitte – ka see lugu on elust võetud. Halliks minekuni on küll veel aega, kuid protsessid pole ka veel kaugeltki lõppenud. Põhjuseks see, et isa tahab olla lapsele lähedal, kuid ema mängib lapsega jojood – kord laseb isal lapsega suhelda, siis leiab vabandusi, et seda ei juhtuks. Nagu vanarahvas ütleb: Issanda teed on imelikud ja halli taeva all elab igasuguseid inimesi, et maailm oleks täielik.

Hea isa aitab alati

Tore on vaadata isasid ja lapsi koos toimetamas. See, kui lapsed on koos emaga, tundub nii tavaline, kuid näha mängunurgas või -keskustes rõõmsat isa ja last koos lustimas, see on armas vaatepilt.

Mina olin oma isaga küllalt lähedane. Oma surivoodil ütles ta: “Laps, see on meie viimane jutuajamine, aga tea, et kui sul on kõige raskem, siis ma ikka aitan sind ja annan sulle nõu.”

Siis ma seda ei uskunud, kuid hommik näitas, et ta jutt oli tõsi. Alati, kui tunnen, et nüüd on kõik, enam ei suuda, siis jään mõttesse ja kusagilt tuleb äkki päästev idee, mis lahendab olukorra. Võib-olla sellepärast mulle meeldibki vaadata õnnelikke isasid, keda ei ole kodust naise poolt välja sunnitud, sest nad on ja jäävad toeks alati.

Isadepäeva eel soovin, et maailmas oleks palju häid ja hoolivaid isasid, kes suudavad ja tahavad anda oma lastele õnneliku lapsepõlve ja jääda nende helgetesse mälestustesse kogu eluks. Jõudu ja jaksu teile, kallid isad!

Ingrid Holm
Orissaare valla elanik