Meie põllumehed hoolivad keskkonnast (2)

Meie põllumehed hoolivad keskkonnastAasta põllumehe 2013 Tõnu Posti ettekanne “Kui keskkonnasõbralik on Eesti põllumajandus?” Eesti põllumajandus-kaubanduskoja konverentsil “Aasta põllumees 2014” 28. oktoobril Toompeal.

Teema “Põllumees ja keskkond” puhul satun ehk natuke kimbatusse, kuidas seda käsitlema peaks.

Ühelt poolt: kui farmist tuleb piim ja liha ning põllult vili, siis on ju hea. Teisalt aga – mis sellega kaasneb, oleks nagu saastamine. Samas on see “kaasnev materjal” põllumehe jaoks ju väetis.

Kui selline on elu loomulik ringkäik ning kui põllumees käitub oma tööd tehes heaperemehelikult – ja tavaliselt ta seda ju teeb –, siis ma kahtlen selles, et tema tegevusega kaasneb saastamine.

Põllumajandusel on inimkonna elus ja arengus väga oluline roll. Kui põllumajandust sellisel kujul tekkinud poleks, siis vaevalt me tänasesse välja oleksime jõudnud.

Milline on siis Eesti ajalugu põllumajanduse osas?

Juba 1800 aastat enne meie ajaarvamist kasvatati praeguse Eestimaa pinnal veiseid, sigu, lambaid. Hobuseid küll pisut hiljem ning ilmselt oli neid palju.

Ajas veidi edasi rännates oli tollasest elust ettekujutuse saamiseks asendamatu kirjalik allikas “Liivimaa kroonika”, esimesi kirjalikke märke elust Eestimaal. Üks lõik kroonikast räägib Soontagana linnuse ründamisest: “… ja nad võtsid hobuseid ja lugemata hulga kariloomi, sest härgi ja lehmi oli neli tuhat, arvesse võtmata hobuseid ja muid kariloomi.”

Sõnnikust sõltus põldude viljakus

Seda lugedes leidsin, et kui juba ühes linnuses oli nii palju loomi, siis pidi Eestimaa sel ajal olema väga põllumajanduslik ning loomi pidi olema väga-väga palju. Just rannikualadel – Põhja- ja Lääne-Eestis, saartel. Praegune Kesk-Eesti olevat sel ajal olnud pigem koriluse ja küttimise paik.

Teraviljadest kasvatati otra, nisu, kaera ja hirssi. Karjakasvatus ja maaharimine käisid käsikäes, kuna loomasõnnikust sõltus põldude viljakus. Tol ajal seda reostuseks ei loetud.

Toon siinkohal välja mõningad suhtarvud.

1897. aastal elas Eestis 19,2% rahvastikust linnas. Sel ajal oli põllumajandus ka linnas väga tavaline. Kui paljud tollasest Eesti elanikkonnast otseselt põllumajandusega tegelesid, me ilmselt ei tea, aga kindlasti rohkem kui see järelejäänud 80%.

2010. aastal elas Eestis linnades ligi 70% elanikkonnast. Seega võib küsida: kust tuleb praegu suurem saastatus, kas linnast või tõesti maalt? Räägitakse loomadele maksu peale panemisest, inimesemaksu veel ei ole.

1938. aastal oli Eestis loomi tuhandetes: hobuseid 219 000, veiseid 660 000, lambaid 649 000, sigu 384 000. 2010. aastal aga loeti hobuseid 5400, veiseid 236 000, lambaid 85 000 ja sigu 373 000. Nendele arvudele toetudes tahangi viidata, et koormus ümbritsevale keskkonnale on tunduvalt vähenenud nii loomade arvu poolest kui ka maal elavate inimeste arvu poolest – on ju meie rahvastik koondunud linnadesse.

1938. aastal oli põllumajanduslikus kasutuses 2,75 miljonit hektarit, 2014. aastal aga 1,31 miljonit hektarit maad. Siia hulka on arvestatud ka looduslikud rohumaad ja muud taolised karjamaad. Maakasutuse osas oleme loodusele tagasi andnud üle miljoni hektari. Kui loodus maa tagasi saab, hakkab seal kasvama võsa, mets, tulevad metsloomad. Praegu on ainuüksi põtru üle tuhande, hirvi 1500, metssigu on ilmselt 8000–9000. Ilmselt saastavad nemadki keskkonda.

Koduloomade pidamine on ju tunduvalt vähenenud.

Mis on tegelikult põllumajanduslikud ohuallikad?

Üks on tootmise kontsentreerumine. Kui meil tekivad suured farmikompleksid, kus on palju loomi, siis ilmselt eksisteerib seal mingi oht, et selle loomade tekitatava “materjaliga” võib mingi õnnetus juhtuda.

Tänapäeva põllumees on aga investeerinud tootmisse ja majandamisse, välja ehitanud väga head hoidlad sõnniku ja silo jaoks, rajanud kõikvõimalikud kogumiskaevud, et midagi lihtsalt niisama loodusesse ei satuks, vaid leiaks kontrollitult tee põllu peale.

Teine suurem ohuallikas võib olla liigsuurte väetisenormide kasutamine. Ent ka siin on meil ees väga ranged seadused. Nii palju kui olen oma kolleegidega rääkinud, selgub, et alati püütakse seadustest kinni pidada. Väetis hajutatakse põldudele. Ammugi ei ole enam nii, et üks põld, mis asub farmile kõige lähemal, saab kõige rohkem orgaanilist väetist ja teised saavad natuke.

Mis puutub aga mineraalväetistesse, siis ei kasuta ükski põllumees neid nii ohtralt, et võiks põllud nendega üle ujutada. Väetis on kallis, seda pannakse väga täpselt ja kalkuleeritult, et see tooks tulu tagasi, mitte ei muutuks kuluks.

Kolmas oht on hooletus taimekaitsetöödel. Selle kohta ütlen jällegi: põllumees kalkuleerib hoolikalt taimekaitsevahendite ostmist ja kasutamist. Ainuke oht tekiks vist siis, kui juhtuks mingi hooletus või õnnetus. Niisama ja igaks juhuks põllumees teadlikult ja tahtlikult ju ühtegi taimekaitsevahendit põllule ei pane.

Meie toit on puhas

Meie toodetavat toitu kontrollitakse. 2012. aastal võtsid põllumajandusamet ning veterinaar- ja toiduamet analüüsideks kokku 281 proovi. Proove võeti 35 erinevast toiduliigist (sealhulgas kauplustes müügil olevaist). Toitu uuriti ligi 350 erineva taimekaitsevahendijäägi suhtes.

Võetud 281 proovist vastas nõuetele 280 analüüsi tulemust. Üle kehtestatud piirnormi sisaldas taimekaitsevahendite jääke vaid üksainus proov ja seegi oli võetud Poola brokolist. Samas ei olnud selleski neid jääke toksilisel määral, vaid üle piirnormi.

144 proovi ei sisaldanud ühtegi jääki – see näitab, et meie põllumees suhtub taimekaitsevahendite kasutamisse väga hoolikalt. Tihtipeale on hirmud need, mitte faktid, mida avalikkusse paisatakse.

Et taimekaitsevahendite kasutamata jätmine oleks ohutum kui nende kasutamine, selles kahtlen ma sügavalt. Arvestades seda, kui palju on inimkond kasvanud, on meil vaja intensiivset põllumajandust, et rahvas enam-vähem toidetud saaks.

Intensiivne põllumajandus eeldab aga, et kasutame ka väetisi ja taimekaitsevahendeid. Selleks, et põllult toodangut tuleks.

Kokkuvõtteks ütlen: Eesti põllumees hoolib keskkonnast väga, sest meie põllumees on haritud, heaperemehelik ja tahab oma maa peal ka kaua toimetada.

Haritud põllumeestena oleme ka teadlikud majandajad. Loeme oma raha ja seetõttu ka ei raiska midagi.

Kujundame oma tööga Eestimaa kauneid maastikke. Tahame pärandada oma lastele maa, kus on ilus elada – ka see on väga oluline. Võib-olla ka see 70 protsenti rahvastikust, kes linnas elab ja ühest linnast teise sõidab, paneb tähele neid kauneid põllumajandusmaastikke ilusate viljaväljade ja rohumaadega.

Lõpetuseks üks pildike: avastasin tänavu kevadel ühe oma intensiivselt kasutatava põllu ääres kasvamas kauni kuldkinga. Kui ta seal kasvab, siis ilmselt on see hea näitaja sealsete keskkonnatingimuste kohta –kõik on korras.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 275 korda, sh täna 1)