SÜGIS TULI TEISITI: Esimest korda pikkade aastate jooksul leiab Posti talu piimaruum kasutust õunahoidlana. Foto: Tambet Allik
Neljast Pöide vallas piimakarja pidanud väiketalunikust jäi sel aastal järele vaid kaks, kuna teised kaks otsustasid vanuse ja terviseprobleemide tõttu piimatootmise lõpetada.
Mui külas asuva Posti talu perenaine Leili Kommel ütles, et viimased lüpsilehmad saadeti lihatööstusse 24. septembril ja praegu on talus vaid 13 lihalooma.
Leili Kommeli sõnul pole neil abikaasa Harriga piimatootmist kellelegi üle anda, sest lapsed ja lapselapsed on kõik Tallinnas, tegutsedes oma õpitud erialal. “Talupidamise ainus mõte ja kasu oli see, et minu meelest on kõik meie lapsed ja lapselapsed saanud inimesteks, kes armastavad nii inimesi, loomi kui ka tööd,” rääkis Leili Kommel. “Muidu ei oleks nad kõrgkooli lõpetanud ega oleks need, kes nad on.”
Leili Kommeli sõnul on lüpsiloomade ärasaatmise järel võimust võtnud kurbus juba pisut järele andnud. Vaba aega on tal praegu hulga rohkem ning märkamatult on koguni kõik kapid ja sahtlidki korrastatud. “Nüüd tuleb hakata jalgrattaga sõitma, mul õepoeg tõi Saksamaalt vägeva ratta,” ütles Leili Kommel.
Lisaks Posti talule lõpetas selle aastanumbri sees piimatootmise ka Matsidu talu Ardla külas. Taluperenaine Sirje Kask ütles, et nemad koos abikaasaga saatsid oma piimakarja tapamajja maikuus. Esialgu jätsid veel oma tarbeks paar lehma koju, nüüdseks on laudas aga vaid üks piimalehm.
Eesti taasiseseisvumise algusest saati talu pidanud Sirje Kask ütles, et otsus piimatootmine lõpetada ei sündinud üleöö. “Plaanisime lõpetamist pikalt, sest ükski sedalaadi otsus pole kerge, aga vanadus teeb oma töö ja piimalehmadega pole lihtne,” rääkis Kask, kelle sõnul pole piimatootmises praegu ka kõige kergemad ajad. “Praeguste hindade juures on lehmapidamine väiketootjale rohkem oma kiusamine ja hobi. Neid kangeid, kes loomi peavad, leidub ikka, aga meil kummalgi ei luba seda enam ka tervis,” selgitas ta.
Lüpsikarja äraviimise järel loomalõhn Matsidu talust siiski kadunud pole, sest talus on karjatamisel poolsada lihalooma. Mis talust tulevikus saab, pole veel selge, kuid Sirje Kase sõnul võib keegi lastest selle kunagi üle võtta. Kolmest pojast kaks elab Saaremaal ja üks mandril, oma abi pole lapsed kunagi keelanud.
“Neil traktoristiamet kõigil selge, käte-jalgadega on nad siin asja sees kogu aeg olnud,” lausus Sirje Kask, kelle sõnul talupidamine mingit luksuslikku elu pakkunud pole, kuid ega ole põhjust ka väga kurta.
Kui Posti talu tarnekvoodi omanikuks sai kohalik suurtootja Ranna Agro, siis Matsidu talu müüs oma kvoodi ühele mandri ettevõttele. Praeguseks on Pöide valda jäänud ainult kaks väikest piimatootjat: Helju Kaubi Põlde talu Veere külas ja Ave Ruus Kärneri külas.
Loading ...
no miks sa siis need lihaloomad alles jätsid,ikka ei oska vanaduspõlve nautida.
“…“Talupidamise ainus mõte ja kasu oli see, et minu meelest on kõik meie lapsed ja lapselapsed saanud inimesteks, kes armastavad nii inimesi, loomi kui ka tööd,” rääkis Leili Kommel. “Muidu ei oleks nad kõrgkooli lõpetanud ega oleks need, kes nad on.”…”
Kuidas jääb siis talinasse kapanud laste ja lastelastega? Nende osaga oma järeltulijate kasvatamisel. No mis tulevikku sellistel on. Lollitamine ja hullutamine. Null mõistust ja veel vähem tarkust.
Olev Ait
Lääne-Saare ühisvald
Üksikkandidaat nr.200
Oled matemaatiliselt kõrgharitud, mis eeldaks mingitki haritust, kuid siin räuskad ja sildistad justkui linna voorimees.Palun ole teiste elude suhtes pisutki väärikam.Tänan ette!
paradiis tuleb. See ongi valge rassi saatus. Mingil lollil põhjusel on inimesed linnapuuridese pugenud ja kedagi, kes tööd teeks pole enam. Maal vähemalt mitte. Mõni on veel lapsi teinud ja need peavad noorelt nälga surema, sest maal pole kedagi, kes peale inimsoo tähtsuselt järgmise … toiduga tegeleks.
Olev Ait
Lääne-Saare ühisvald üksikkandidaat nr.200
millega tegeldi enne avalikustamist lootuses uppuv laev nimega nõukogude liit päästa. Sellest ei tulnud midagi välja, sest liitmine ei anna midagi juurde. Paljude kommarite poolt toetatud, kuid sisuliselt nurka surutud kolhoosindus hukutati lõplikult. ATK ehk agrotööstuskompleks, kus koos oli sovhoos, piimatööstus ja piimakompvekid. Tolku vähe, siiski. Sama lugu on ka ühisvallaga. Lihtsalt saab tegevust simuleerida.
Olev Ait
Üksikkandidaat
Talud tuleb ausse tõsta. Ja need olekski au sees, kui tippkommarid poleks käru teinud, sest nad lootsid, et nad elavad igavesti, et kõik tormavad nende põlde harima ja lehmi lüpsma.
Toiduvaba EESTI, inimesevaba maa.
Tublid olete.
OLEV AIT
EIP
PS Tühja sellest näljast. Üle 30 päeva pole keegi veel söömata olnud. Siis tuleb sellel paradiisil lõpp.
Mina küll Olev Aita ei tunne ega tea, aga tema sapiseid kommentaare teiste laste suhtes olen lugenud. Neist järeldan, et tal endal on lapsi vähemalt 5 ja kuna tema on range käega koduhoidev inimene, siis kõik ta lapsed on end elama sättinud Lääne-Saaremaale ja töötavad seal selle kandi mineviku, oleviku ja tuleviku nimel nii, et veri küünte all.Tean ka juttu, et peale sõda läinud saarlased mandrile kooli ja küsitud nime.Üks kähvanud.”Ole vait!”Küsitud teine kord veel, vastus ikka sama.Vastuvõtja hakanud kurjustama häbematu käitumise pärast ja poiss,silmad veekalkvel öelnud,et tal ongi selline imelik nimi”Ait Olev”.Mina ei tea,kas tegu on sellesama naljamehega või on neid aastate jooksul mitu olnud.
veekalkvel pole seda ma kunagi teinud. Veekalkvel kuulub võib olla sinu repertuaari, aga sõnademänguks kärab ka see jutt.
Praegu ongi tegelikult troostitu olukord, kus vanemate töö jookseks nagu tühja, sest lapsed on ilmas laiali.Kes siinmail linnades või hoopis kaugel välismaal.Kõigil on oma haridus ja elu ning töö,mis alati maatööst kergem ja kindlsti ka tulutoovam ja nii müüvadki vanemad haige hingega maha kõik oma kätega loodu ja armastusega hoitud.teha ei ole midagi,ilmasambaks ei jää keegi.
Aitäh. Ma arvasin, et Saarte Hääle lugejad-kommenteerijad on kõik siioni protokollidest nakatunud lollpead.
Veelkord aitäh.
Vähemalt üks inimene , kellega tasub oma aega kulutada ja rääkida valge rassi masendavast tulevikust.
Ma olen mõelnud – milleks roheline liikumine, kui valge rass tõmbab oma elu täiega kraavi.
Olev Ait
Lääne-Saare valla üksikkandidaat nr.200
On selge, et linna läinu on viiendas põlves välja surnud. Tema elu kergus saavutatakse põhitegevuse – laste muretsemisest loobumise hinnaga. Ainuke viga – maalt ei ole enam nn.doonoreid võtta.
Head välja suremist , linna minejad.
Ja muidugi, südantlõhestav olukord on tõesti, sest on raske selgeks teha, et asjad on nii hullud, kui ümberringi tehakse kõik, et iniesed loobuksid oma sajast hektarist maast-metsast ja vahetaksid selle Lasnamäel 100 ruutmeetri vastu ja on nõus veel talina kesklinna korteri hinna mitmekümne aastase laenuga lisama.
Olev Ait
EIP