Repliik: Oska märgata

Kuulates-vaadates uudiseid koolitulistamistest välismaal, on mu südames olnud hirm. Tunne, et varem või hiljem juhtub see ka Eestis. Lootust, et taolised asjad meist täiesti mööda lähevad, ei olnud. Maailm on ju avatud ja kui praegusel juhul räägime teismelistest, siis nende suhtlusringkond on arvuti kaudu ju ülemaailmne.

Samas, palju on juttu olnud sellest, et meie lapsed, eriti teismelised, tunnevad end üksildasemalt kui kunagi varem. Seda üksildust ei pruugi kõrvalt ära tunda. Üksildased lapsed ei noruta nurgas, vaid “istuvad” arvutis, neil on suhtlusvõrgustikes näiliselt tohutu palju sõpru. Vanemad sageli ei oska küsida lapse murede kohta, nad ei tea ega saa aru, mis toimub.

Teada on, et teismelise psüühika on pisut tasakaalutu. Hästi palju sõltub ju sellest, missugustesse ringkondadesse ta satub, missugused ideed hakkavad ta peas arenema.

Tundub, et enamiku koolitulistamise juhtude puhul, mis on avalikuks tulnud, on enne, näiteks tulistaja suhtlemisel arvutis, ilmnenud mingid hoiatavad märgid. Viljandi juhtumi puhul oli ju õpetaja maha lasknud poisi Facebooki kontol poole aasta jooksul näha, et ta tunneb huvi relvade ja tapmise temaatika vastu.

Eks teismeliseeas tule ikka ette olukordi, kus prahvatatakse välja mingid sõnad, saadetakse keegi “paremasse kohta”, lüüakse uks kinni ja marsitakse minema, aga et keegi verbaalselt – kirjalikult või suuliselt – oleks mingite ähvardustega esinenud õpetajate või kaasõpilaste aadressil, ma ei mäleta.

Mulle tundub, et suur osa õpilaste väljaelamisest ongi arvutisuhtlusse kolinud. Kahjuks ei ole me – ei lapsevanemad ega kool – osanud sellele, mis seal toimub, tähelepanu pöörata ja ma ei tea, kas me nüüdki oskame.

Et selline traagiline sündmus ei korduks, tuleb näha teist inimest enda kõrval. Tähtis on märgata, kui ta on kuidagi muutunud, kui temaga on vist midagi halvasti. Kui tema huvid näivad olevat kuidagi väga kreenis.

Kiusamisvastase koolina rõhutame: märka kõiki, ära jäta tähelepanuta seda, kui teisel on halb, paku oma tuge. See ei ole pealekaebamine. Ning kui sa ise ei oska reageerida, siis pöördu täiskasvanu poole, küsi õpetajatelt, tule kooli sotsiaalpedagoogi või koolipsühholoogi jutule. Tähtis on olla üks kogukond, üks pere ja toetada üksteist – see on ainuke, mis võib päästa, et ei korduks sellised juhtumid nagu Paalalinna koolis.

Mia Rand
Saaremaa ühisgümnaasiumi psühholoog

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 124 korda, sh täna 1)